Kevadel kui ilmad olid juba ilusad, läksin uuele tööalale. Elizabeth Ardeni kosmeetika vabrikusse, mis oli ülemaailma kuulus oma toodete poolest.
Peale selle oli tal igas suuremas linnas Ühendriikides osakonnad ja Euroopas, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksas ja paljudes teistes maades ja suurlinnades osakonnad ja iludussalongid. Keskus ja peakontor asus New Yorkis.
Firma nimetus nagu juba kirjutasin oli Elisabeth Arden, kuid firma üks osanikest oli mr Lion. Seal töötas väga palju vene aristokraate, endisid kõrgemaid tsaari sõjaväe ohvitserisid ja nende perekonna liikmeid. Töötada oli seal väga tore, algul lihtsamatel töödel kuid hiljem järkjärgelt ülespoole parematele ja tasuvamatel töödele.
Algul töötasin koos ühe Hispaania päritoluga nooremehe seltsis. Võtsime saadetud taarad – mitmesugused klaaspurgid, samuti portselani potikesed kreemide tarvis, siis pudeleid küll ilu ja lihtpudelisi nii lõhnaõlidele kui ka kölnivee tarvis vastu kontrollisime nende olukorda, kas on terved ja puhtad – hiljem said need osakondadesse täitmiseks laiali saadetud. Esialgu töötasin seal mõniaeg. Hispaanlane oli kõva laulumees, temalt õppisin palju ilusaid ja uuemaid Ingliskeelseid laule milliseid siis ka kahel häälel lasime seal kuulda.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim