Tegime katusesindlist, millel ühelpool servas soo sees vibupüsse. Nendega sai märki lastud ja rakulkaga kuid nendega oli palju pahandust sest kivid tahtsid tihtipeale aknaid purustada ja neid pidi isa väljamaksma.
Vennas oli väike ja rumal, laskis teistega üheskoos kui aga juhtus mõni aken laskmisega katki minema – tema kui noorem ja rumalam jäi süüdi aga ta oli aus ja julge poiss – tuli tuppa kohe ja ütles isale, et üks aken läks jälle. Eks ta olnud pesamuna ja seega jäi nahatäis saamata. Mina aga sain võtta, et ei vaata vennale hoolsalt järele.
Kord juhtus küll hirmus õnnetus minu hooletuse tõttu.
Meie suuremad poised sõitsime trepi käsipuud mööda kaksiraksi teise korruse pealt trepikojas alla aga mitte ei märganud millal väike vend seda sooritama hakkas teiste järele kui järsku kukkus käsipuud mööda alla, otse põrandale mis oli kivist. Kulmu peal, vasakpool küljes oli suur haav kust tuli pööraselt palju verd. Viisin ta ruttu koju, seal sidusin pea esialju teiste abiga kinni ja viisin vabriku haigla arsti juurde kus haav korralikult seoti. Siis olin päris hirmul tema pärast, et terveks saaks ja enda pärast, mis minust nüüd küll saab aga ei tea millest see tuli, et nahatäieta jäin kuid see tuli siiski, kuid hiljem.
Leidsin purunenud pudelipõhja, terava servadega pargis kus meie lapsed mängisime tol korral. Võtsin maast üles ja tahtsin visata eemale. Seal oli kraav kus tütarlapsed hüppasid seal lähedal üle kraavi ja eks jooksu pealt tabas see terav pudelipõhi kui visaksin, mu täditütre jalasääre pehmet osa. Verd oli palju ja suur lihahaav – no selle eest sain ma küll opmanni keretäie.
Isa viis mind puurkuuri ja nüpeldas mind põhjalikult – eks olin seda täiel määral ära teeninud. Oleks pidanud selle pudelipõhja ilusti jalust ärapanema, mitte aga eemalt viskama.
Hindan oma vanemaid selle eest, et nad on mind armastanud ja karistanud asja eest kui olin teinud pahandust.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim