Talvisel perioodil ja sügisel peeti pidusid jälle seesruumides. Huvitav oli sõita jõelaevadel, mis kui suured hotellid, viisid tuhandeid inimesi jõge mööda suvituskohtadesse nädalalõppu veetma, üks ilusamaid kohti oli Hudsoni jõgemööda üles sõites Karu mäestiku Bear Mountain, mille harjalt sinna päris otsa ei jõudnud me ronida aga kolmveerand kõrguselt alla vaadates paistis meie laev jõel imetillukene.
Mäel endal kasvasid puud ja põõsad ja seepärast oli eemalt vaade mäele väga tore, rohelisusse uppuv, üles ronimine oli aga kergem kui allatulek. Mäe jalamil asus väike hotell ühes restoraniga, peale selle veel kriketi mängimiseks vastav ala ja tennisemägu platsid ja vabaruum veel mitmesuguste ürituste ja mängude läbiviimiseks.
Õhtuks tagasisõiduks laev andis vilet, selleks esimest korda, et inimesed hakkaksid endid valmistama kogunemiseks laevale, siis teine vile mis kutsus hilinejaid juba ärasõidu ootele ja kolmas ärasõiduks.
Säärased väljasõidud olid suureks vahelduseks peale nädalapikkust tööd. Ühel õhtul kui olime spordiseltsi ruumides jälle koos harjutamas, kutsus Hans mind endaga poskima, et ta saaks treenida. Eks ma siis läksin.
Olin ju puht võhik sel alal, ainult pealtvaataja olnud. Eks ma siis ettevaatamatusest sain ühe täie vastu nina, nii, et sädemed silmist kargasid. Üritasin kohe seda tagasi tegema, tema aga minust pikem ja ka käeulatus suurem, sain vihaseks ja katsusin seda tagasiteha, mis ka mul õnnestus.
Nüüd läks võistlus päris hoogu, togisime üksteist nii, et ise juba tuikusime kuni ära väsisime. Kui lõpetasime kõlas käteplagin ja tunnustus meile, et polevat nii ägedat võistlust hulgal ajal näinud.
Kuid meie lollid Hansuga togisime üktteist selleks et teisi lõbusada, see lõbu neile jäi minu poolt neile esimeseks ja viimaskes. Ei ma enam poksikindaid kätte pannud, et teist ja ennast uimaseks peksta.
Ühed eesti tüdrukud kes ka spordiseltsis käisid. Neid oli vähe, tõid endaga kaasa kaks õde, rahvuselt olid valgevenelased. Nad olid ühendriikidesse koos vanematega sisserännanud kui nad veel plikakesed olid kuid nüüd juba 18 ja 19 aastat vanad ja olid tuttavad meie eesti tüdrukutega.
Nii käisid ka need tütarlapsed ühes koos spordiseltsis. Saime peagi nendega tuttavaks. Noorem Vally, vanem õde Elisabeth. Tegid tublilt sporti ja näisid korralikud tüdrukud olema. Kui hiljem väljasõite tegime liitusid ka nemad meiega ja nii ajajooksul saime headeks sõpradeks ja see sõprus kujunes kui õe ja venna vahel. Nii pidasin ma seda omaltpoolt ja käitusin sellejärele.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim