Autor: Katrin Kenakaim

Ajaratas aga veeres ja emal oli nüüd rohkem tegemist sest väike vend võttis suurema aja endale ja mina võisin ka juba viie aasta ümber olla, kui mind viidi “Supikooli” lasteaeda. Seal lapsed said süüa, õpetati laule laulma. Küll oli see lasteaed, kas mingisuguse ususeltsivõi missioni ülalpidamisel. Õpetust saime saksa keeles ja ka laulud olid saksakeelsed,…

Vahepeal vanemad olid saanud uue korteri, Waldhofi vabriku majasse, mis asus kaunis jõe ääres. Mälestuse järele Kontse all tänav jooksis kohe jõe äärde välja ja teise pool kaldaga paadi ühendus. Pühapäeviti linnarahvas sõitis teisele poole kaldale, seal oli kohe männimets ja väga ilus koht kuhu väljasõite sai tehtud. Ka meie meie käisime seal. Ühel pühapäevasel…

Aeg aga veeres oma moodi ja jõulud olid juba ukse ees ja ühel hommikul, kindlasti oli see esimesel jõulupühal, kui hommikul ärkasin, ilutses oma jõulusäras kaunis jõulupuu, täis igasuguseid ehteid, ka präänikutest või nagu nüüd nimetatakse “piparkoogist” hobused, jõuluvanad, säravais paberites komvekid ja igasuguseid muid kujutisi. Olin ütlemata röömus, joostes ja kilgates jõulupuu ümber, ta…

Olen sündinud 14. veebruaril 1905 aastal. Olles umbes kolme aastane, see oli enne minu venna Hermanni sündi 1909 aastal, nii siis 1908 a varajasel talvel kui esimesed külmad olid kaanetanud veekogud. Tol ajal elasime Pärnus, Port Arturis (port-da-duur), kui kuulsin hilisemal ajal, kui suurem olin, seda suurt punast telliskivi maja kutsutavat kus elasime. Port tähendab…

Minu lapsepõlve ja noorusaja mälestused ajast, mil jäid mällu püsima mõningad sündmused… Täna, jõulu laupäeval 24. detsembril 1976 a. olen kodus üksinda – raadiost on kuulda hommikust muusikat ja muud päevakohaseid saateid Soomest sest meil jõulusid ametlikult ei peeta. Minu abikaasa Linda sõitis hommikul vara, Mustamäele poja pere kõige nooremat võsu Ragnari hoidma, kes saab…