Tööl käisin puidu ja saevabrikus pakke, kaste või taarasid nagu nüüd nimetatakse tegemas. Koolis nagu enne õhtukolležis. Olin eelviimase kursuse peal õppimine läks hästi sest püüdsin ise ka igati sest teadsin, et ilma vaevata midagi ei saavutata. See oli kevadel varakult ühel päeval kui töölt koju tulin, ulatas ema mulle pikakujulise ümbrikuga kirja, see pidi kindlasti kusagilt välismaalt saadetud olema.
Tegin kirja lahti ja selgus et minu noorpõlvesõber Häädemeestelt “Otto” kirjutab ja nüüd Põhja-Ameerikast New Yorkist. Ta kirjutas, et isa ja onu kes olid meremehed, olid jäänud nüüd maarottideks, teiste sõnadega, maale tööle ja enam merd ei sõida, olid saatnud temale ja tema ema õele piletid Ameerika sõiduks sinna.
Onu oli abiellunud ema õega, nii siis tema tädiga – seega isa ja onu olid kosinud mõlemad õed – topelt sugulased. Otto ise aga töötab suures autoed hoidals või garaažis kus peseb ja puhastab neid. Ütles, et saab esialgu 35 dollarit nädalas, kuid hiljem hakkab rohkem saama.
Õhuraudteel niisama, ka allmaaraudteel maksab sõit 5 senti, sõida kasvõi päev läbi ühe rongiga või ümber istudes teisele kui aga rongi platvormilt võu peroonilt välja ei tule. Lugesin huviga tema kirja ja tegin otsuse ka sinna sõita sest kirjas Otto ütles, et tööd leidub igasugust kui ise tahad aga töötada. Kuid siin nagu nägin, pidin vaevaga teenitud palga kohtu abil jätte saama.
Õhtul kui isa töölt tuli ja ka ise koolist koju tulnud, rääkisin isale oma plaanist. Tema vastu ei seisnud, kuid ema just vastu ei olnud. Ta ainult ütles, et ka seal on omad raskused ja pead sa just meist nii kaugele minema. Ütles ta, et ega ma siis igavesti sinna ei jää, kui jalad alla saan, purjetan tagasi.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim