Vally õel Elisabethil tuli juubel. Sai 20 aastaseks ja meid oli ka selleks tähtpäevaks peole kutsutud. Pidu peeti pühapäevasel päeval. Need poisid Otto, Hans, vend ja mina võtsime siis nimetatud päeval suuna sinna, lillekeste ja kingitustega. Õekestel oli ema juba varases lapsepõlves ära surnud ja isa oli neid kasvatanud. Nii et maast madalast pidid nad ka koduseid toimetusi tegema ja kokakunsti õppima. Toidud olid nende endi poolt tehtud ja peolaud nägusalt maitsvate roogadega kaetud. Peale õekeste oli veel kutsutud üks tütarlaps, töökaaslane ja Mary, nende sugulane täditütar.
Peolauas võttis sõna nende isa kes tuletas meele, et seda kasvatust mis oli tabanud nende perekonda nende armsa ema surmaga. Kui raske oli olnud neil siis kui enam ei olnud hoolitsevat kätt ja südand kes oli soojendanud oma olemisega kogu perekonda. Elu veereb aga omamoodi edasi ja kõigist tuli jagu saada ja nüüd kus tütred olid sirgunud juba neidudeks., teeb aina rõõmu isale. Ta soovis meile kõigile, et oleksime head ja ausad sõbrad üksteisele ka edaspidi.
Vahepeal kui lõunasöök oli lõppenud Vally ütles salamisi mulle,et ta tahaks minuga omavahel rääkida aga et siin praegu seda teha ei saa sest rahvast on palju ja nii läksime siis minu poole mis väga kaugel ei olnud siit tema juurest. Sinna jõudes küsis ta minult siiralt, et oleme olnud juba hulga aega sõbrad. Kas on minul tema suhtes tõsisemat kavatsust edaspidi abiellumiseks sest isale oli üks rikas mees kellel omal on kinnisvara viiendal avenüül ja rahvuselt ka valgevenelane, teinud isale ettepaneku abielluda temaga. Isa oli sellest Vallyle rääkinud kuid et kohe isale nõusolekut selleks anda, jättis ta endale mõtlemiseks aega, et järelekuulata minu arvamisest sest olime aastatelt, tema 18 ja mina 22 kuid too noormees oli 35, nii siis 17 aastat vanem.
Ütlesin Vallyle, et olen olnud talle kui hea sõber kellega olen aega viitnud sõpradega väljasõite teinud ja kohelnud teda kui õde sest olen alles liig noor et veel abielluda ja ennast siduda kuna õppimine on veel pooleli ja majanduslikust küljest pole mul mingisugust talust peale oma korteri ja töökoha. Soovitasin et ta mitte ei küllaks tagasi seda ettepanekut abiellumiseks kui too noormees ükskord tuleb kosjaviinadega. Elu saab sul olema muretu ja kindlasti saab ta sind armastama ja selleks soovin ma omaltpoolt sulle südamest palju õnne ja õnnelikku eluteed. Kuid ühte pea meeles, et sellest peale kui oled tema ettepanekule jaaga vastanud, pole sa enam vaba, et võid minuga veel aega viita ja kokku saada sest see võib ainult õnnetust tuua.
Kui juhuslikult kohtame tänaval, tervitus ja küsitlus õest, isast ja kuidas endal läheb ja see oleks kõik. Siis ei juhtu halba tulema. Vally sai sellest kõigest aru kuid mõistusega tütarlaps sest mis oleks mina suutnud talle pakkuda. Selle teise noormehe asemel kes oli miljonär.
Läksime pidliste juurde tagassi ja ma jälgisin Vallyt kas see jutuajamine mõjus talle meeleolult kuid ta oli nii kui ennegi ja ma olin päris Rahul sellega, et ta polnud pettunud kuigi ma seda ei tea, mis ta südames mõtles.
Kuu aega hiljem saime pulmakutsed. Nagu Vally hiljem mulle kõneles, et ta oli oma tulevasele mehele kõik ära rääkinud meievahelise suhte sõpruse ja minu heatahtlikud soovid ja õpetused, mispeale mees oli öelnud, et olen esimene külaline pulmapeol oma sõpradega. Meid oli neli.
All-linnas ajaloolises vanas vene kirikus oli laulatus. Vene kombe kohaselt oli meid valitud Hansuga pruutpaaril kroone pea kohal laulatustseremoonia ajal hoidma. Hans hoidis peigmehel ja mina olin lühem, hoidsin pruudil. Pulmapeoks oli üüritud kaks suurt spordi seltsisaali ühes kõrvalruumidega mis kuulusid Norralaste samad mis olid eesti spordiseltsil kasutada.
Parempoolne saal oli otsast otsani täis söögilaudu kaetud igasuguste roogadega. Seda teenindas restorani personal kokkuleppe alusel. Peolisi ligi 300 inimest, teises saalis käis tants muusikaansambli esinemisel. Lauas kus pruutpaar istus, oli lauaotsas pruudi isa, tema vasakpoolne lauaküljel pruut ja peigmees ja paremal pruudi vastas mina ja Hans oma ptruutneidudega.
Vally oli kutsunud oma töökaaslase minule pruutneiuks, neegritari ja temaga istusime noorpaari vastas. Vaatasin pruutpaari, nad olid üksteisele loodud, isegi pisut sarnasust võis nende nägudest lugeda. Siis meenus mulle tagantjärele see kõnelus tol korral Elisabethi sünnipäeval Vallyga ja nüüs siin pulmapeol kus olin aukülaline kui suur hind ja lugupidamine on sellele kes on aus ja õiglane olnud oma sõpradele, seda hinnatakse sõprade ja nende kaaslaste poolt kõrgelt mis jääb eluks ajaks meele ja mis rõõmustab surmani kui ilust mälestusest.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim