Aasta tagasi, kui päike veel kallas Eestimaal oma haruldasi kiiri ning sääsed olid alles taktikalises planeerimisfaasis, avaldas Maarja soovi: „Lähme jälle matkama!“
Ja nagu alati – lubadus on lubadus. Nii panimegi kuupäevad kalendrisse: 6.–8. juuni 2025. Paigas. Kindel. Vankumatu.
Et oleks põnevam, otsustas Maarja: “Eestimaal enam ei tuterda. Lätimaa, vähemalt!”
Tegelikult olid ühel hetkel hoopis lennupiletid Rootsi – ja sel hetkel muutus kõik veel müstilisemaks. Paljudele see otsus pakkus… noh, ütleme nii, et nalja sai. Sest Rootsi matk? Lennukiga? Kas me lähme või tuleme?
Aga parim nali – klassikaline matkalembese inimese loogikaviga – juhtus mul endal. Lennuk jõuab sihtkohta pärast südaööd, eks? No mis seal ikka, paneme siis öömaja kuupäeva järgi kirja. Ainult et… südaöö on uus päev. Hea, et päev hiljem ei lennujaama läinud. Jõudsime siiski, napilt. Ja saime ootamatult täispika lisa-ööpäeva Rootsis. Ainult et… rada jäi täiesti ettevalmistamata.
Öine Rootsi. Pimedus, vaikus ja meie, kaks Eesti matkajat, kes otsivad oma esimest öömaja. Mis osutus täielikuks üllatuseks! See koht oli nagu Rootsi versioon Harry Potteri Sigatüükast – lennukooli ühiselamu.
Väga vinks-vonks, isegi meie kodumaised „kolmetärnikad“ võiksid õppida, kuidas normaalses riigis normaalselt majutatakse. Tundus nagu oleksime seiklusturistid, mitte matkajad.
Esimene päev: 33 km ja golfimängijate vahel ekslemine
Hommik. Seljakotid selga, mõistus maha, rada ette. Ja tuld! Kokku 33 kilomeetrit.
Vaheldumisi golfiväljakud, rajaotsing, „oot-äkki-see-ei-olegi-see-tee?“, aga lõpuks – me jõudsime kohale. Ja mitte lihtsalt kohale. Rosenbergi loss.
Imeline. Peaaegu ootasime, et prints ilmub hobusega. Aga noh – tuli lihtsalt kuninglik õhtusöök ja mõnus voodi. Samaväärne!
Teisel päeval andsid esimese päeva 33 km end ikka konkreetselt tunda. Reied ulgusid, tallaalused tegid susside keeles monoloogi. Aga rada – puhtalt kuld.
Metsad, rabad, imeline rooste värvi loodus (või oli see lihtsalt valgus?), ja kui arvad, et Rootsi on ainult IKEA ja vaikus, siis mõtle uuesti: militaarala harjutused tekitasid tunde, et kohe hüppab põõsast välja tank.
Õnneks jõudsime sadamasse, kus keraamikatöökoda pakkus kuuma kohvi ja sooja tassi. Sõna otseses mõttes. Ja Sigtuna vanalinn? Puhas võlu. Ajalugu, sillutiskivid ja mõnus õhkkond. Tundus, nagu oleksime sattunud kuskile Netflixi Skandinaavia draamasse – ainult vähem draamat, rohkem kaneelisaia.
Kolmas päev: rada, mida enam pole. Kolmandaks päevaks oli meie jalgealune rada… lihtsalt kadunud.
Eks ta kunagi oli, keegi kuskil kaardistas, aga mitte enam. Nii me siis tatsasime kuni jõudsime jälle lennujaama tagasi. Aga kes see loeb eksirännakuid – kogemused loevad, mitte GPS.
Lõppkokkuvõte: 81.6 kilomeetrit, 0 kahetsust
Meie Rootsi matka bilanss:
✔️ 81.6 km
✔️ palju naeru,
✔️ vähe magamist,
✔️ veidi jalavalu,
✔️ lõputult mälestusi
✔️ ja mitmeid hetki, mida isegi Google Maps ei oskaks seletada.
Ja nagu vanas matkatarkuses öeldakse:
“Mis rajal räägitakse, see rajale jääb.”
