Vf matkarada 20.07.2021 Prantsusmaa

20. juuli 2021

Betheny -Bezannes- Pariis

Vahel lihtsalt on nii, et algus saab lõpu Ongi käes hetk kus tuleb matkakott selga tõmmata ning saapaninad suunata rajalt eemale. Adjöö Via Francigena rada seekord, et järgmine aasta jälle jätkata. Selleks, et see saaks jälle juhtuda, tuleb meil bussile jõuda,, milleks on aga hunnik kilomeetreid vaja sammuda

Täna on siinkandis pisut palav (nii +36). Palav eelkõige matkamiseks, koos seljas oleva kotiga, mis vahel tundub nii koletult raske ja siinsamas ei pane seda tähelegi. Ei teagi kes sinna vaikselt telliskive vahel sisse topib ja kes sealt siis jälle need eemaldab.

Vot täna on jälle päev kus asjad ei tahtnud kotti mahtuda ning järjekordselt kivilaadungile meie mõtted liikusid. Hommikukohvi võtta polnud ka kuskilt, kui alles bussipeatuse ligidal. Jah, kuskil keset tühermaad on ühtäkki kerkinud ärihooned ning nende vahel plats, kus neli uhket restorani uhkeldavad ja üks tipptopp kohvik ka. Mis arvate, kus on kõige suurem saba? Ikka kohvikus ning aja puuduse tõttu peame paraku sabast laskma jalga. On õnneks üks pagaripood veidi eemal ka. Kohvi (on kallis aga tee on veel krõbedam) ja mandli- crossaint kõhtu tee leiab.

Ja ongi meie buss kohal aga meie pilet ei tööta. Bussijuht sebib ja sebib aga mis ei valideeru, on meie pilet. Ja mis siis selgub? Meil on kogemata ostetud järgmiseks päevaks… Nii, et kõtt kõtt ja bussi ei saa. No tore värk.

Pole hullu, ostame siis uued. Pisut soolane hind aga mis teha. Mõtleme siiski veel pisut ja kui nõustume, oli pilet 10 eurot juba kallimaks muutunud. No tere talv.

Tegelikult ei peaks me enam üllatuma. On tõesti korduvalt siin juhtunud, et piletihind muutub kallimaks, mida lähedamale aeg liigub. Siin tasub paar päeva ette osta soodsa hinnaga või jääda lootma viimase hetke pakkumisele, mida vahel isegi antakse.

Pistsime bussijuhile raha pihku 10eurot vähem ja ega tal meiega midagi teha polnud (vehkisin varem ostetud piletitega ka). Igatahes palavasse Pariisi me maabusime

Ja vot see oli paras raputus. Kuumus, linnalärm, inimesed, räpakus, toidulõhnad ja uriinihais, sekka krooniks läppanud prügikastide aroomid… See kõik oli maalt tulnutele paras šokk. Pariisi ühest otsast teise jalutamine oli rängem kui üle 30km kõndimine vihmaga põldudel. Oi mamma mia….

Aga see eest võivad maaplikad nüüd hakata mängima Pariisi suvitajaid. Majutus on kena ning kui esimene ehmatus möödas, põrutasime seekord seljakottideta linna. Küll on kerge see jalg ning nõnda me koheselt esimesi kohustuslikke vaatamisväärsusi vaatama läksime Tehtud- Moline Rouge, armastuse sein, kunstnike hoov ja valge basiilika.

Kui nüüd aga esimene mulje kirja panna (ega see arvamus võib muutuda järgmiste päevadega) siis see linn sobib neile kes armastavad süüa ja juua ning ei lase häirida mustusest (eks glamuur ja vaesus käivad ikka käsikäes) ja loomulikult meeletust rahvarohkusest. Söögikohti on absoluutselt kõikjal ja erinevates variantides. Kohati tundub, et iga inimene on tänavale tulnud oma laua ja tooliga.

Sigin-sagin kestab praegugi kuigi südaöö on kohe käes. Jah, kui maal sai imestatud kus kõik on, siis siin on kõike enam kui küll. Eks näeme millega Pariis meid üllatab