11. juuli Roomast Barisse
Äratus enne kukke ja koitu! Hommikused protseduurid tehtud ja õhtul valmis seatud rännukott selga tõmmatud kõmpisime varahommikuses Roomas rongijaama,et kiirrongiga Rooma lennujaama sõita. Turvakontrollist sekeldusteta läbi saanud liikusime kohvilõhnade suunas, et end pisut turgutada ja olla valmis lennukile minema.
Ootamine kulges klaverimängu saatel. Tore,kui lennureisijate hulgas leidub neid,kes pianisti oskuseid ka teistele demonstreerivad.
Lennuk oli otsast lõpuni rahvast täis. Polnud mingit pikivahe hoidmist. Sellel lennul istusime õega puhta eraldi, üks lennuki keskpaigas ja teine lennuki lõpuosas. Lend kulges kiiresti ja hästi. Et Bari kesklinna jõuda tuli kasutada rongiteenust. Piletid olemas läksime edasi otsima perrooni millel oma sõiduvahendit ootama jääda. Tormasime väravatest läbi ja….kus on platvormid?! Ainult üks ja seesama? Polegi 24 ja rohkem? Kuidagi imelik,ikka täitsa imelik. Jala lennujaamast välja saada pole võimalik. Kõik on tehtud selleks,et sa iseseisvalt ja omapäi hulkuma ei läheks,vaid ikka turvaliselt välja saad ehk suundud koridoripidi ooteplatvormile.
Barisse sissesõidul on kohalikud ehitanud raudteesildade alla pilpakülad ehk aedviljaaiakesed. Sillad meenutasid hiiglaste bobikelguradasid ning aiad ise pigem prügimägesid. Aga noh igal ühel on aiapidamisest oma nägemus.
Rännak kulges mööda rannajoont. Nägime palverännakurajal suunamärgistust Jeruusalemma. Just nimelt nägime ja vahtisime silmad punnis,kuid kumbki meist ei tulnud selle peale,et pilti teha 
Käisime Via Francigena Itaalia raja lõpus – sadamas, kus edasi suundub palverännakurada üle mere Albaaniasse.
Vanalinnas on San Nicola basiilika, mida peetakse tähtsaks palverännakukohaks. Õhtupimeduses leidsime selle isegi üles.
Merepiiripidi edasi liikudes avastasime Bari linna “ilusaima ranna”. Kuna olime parasjagu higist läbi vettinud otsustasime aega maha võtta ja vees sulistades end maha jahutada. Oodates,kuni ära kuivame, oli tore sulanduda rannas peesitavate itaallaste hulka ning lihtsalt jälgida kõrvalt nende rannakombeid.
Kui päevasel ajal Bari mitte mingisugust erilist muljet ei jätnud, siis õhtul hiljem tundus,et sattusime mesilastarru. Vanalinn kihas rahvast. Inimesi oli kokku tulnud ei tea kust ja oi oi kui palju.Oli noori, oli vanu. Ja koroonast ei miskit. Olime õega ühed vähestest kes maskidega ringi uhasid.
Bari vanalinn on imearmas, ilus ja väga põnev oma väikeste kitsaste tänavatega. Küll oli tänavatel inimesi, loomi, rollereid, autosid, rippuma pandud pesu ja usuga seotud kujusid, altareid. Inimesed kogunesid puntidesse, naistel olid oma ja meestel omad juturingid. Igaüks oli kodust oma tooli kaasa võtnud nii nad ringselt seal istusid ning oma jutte vestsid. Siis olid sellised inimpundid, kes olid leidnud suvalised müüripealsed ning lasid hea maitsta putkadest ostetud pirukatega. Ühe poekese juures oli ikka väga pikk ootejärjekord. Ju see siis oma inimeste kuulsamaid pirukaärisid. Kuna see meeletu piruka õgimine õhtul kella üheksa paiku tekitas teatud huvi, siis uurisime miks nad nii teevad. Tuleb välja, et need pirukad on kaasaegse Itaalia kiir/tänavatoit panzerottid, mille sisuks on tomat ja Mozzarella ning neid küpsetatakse õlis.
Kuna kuumus on meiesugustele põhjamaakatele liig mis liig otsustasime majutuskohta suunduda, et järgmiseks päevaks välja puhata. Selles hotellis, kus täna ööbime, mõõdetakse ka kehatemperatuuri! Meil läks hästi, saime sisse…
Tänased kulutused ühele:
Toit 11,52
Transport 25,99
Öömaja 19,44
Käidud 24,32 km (kuuma ilmaga kõnnitud)
