Vf matkarada 8.07.2020 Itaalia

8. juuli 2020

8.juuli Siena

Elus võid minna kuhu iganes soovid, kui sa ei lase end mõjutada tekitatud hirmudest, mis võivad muuta sinu meelt. Ja kui meelt tuleb muuta siis põhjusega Nii on olnud otsus jääda Sienasse ja võtta jalalt koorem kasvõi seljakoti näol

Ravimine, puhkamine, söömine on täna olulisem kui pikad kilomeetrid läbi valu ja raskuste Ja võime kinnitada, et igaljuhul tasub päevakese Siena vanalinnas veeta. Kas ka rohkem…. seda vast mitte.

Tõepoolest vedelesime mõnuga voodis, lasime aknast päikesekiirtel praadida jalalabasid, mis matkasaapa sees kahtlaselt valget värvi on omandanud või me tõesti olemegi tavaliselt nii luitunud? Väike banaan põske, jogurtit ka ning voilaa! Oleme ehedad turistid Itaalias! Seljakotita käimine on küll esialgu harjumatu, kuid inimene harjub meeldivaga ju alati kiiresti. Loomulikult väike kohvi ja crossaint (kokku 2.20) ja sukeldume tänavarägastikku.

Siena on iseenesest vanem linn kui Rooma ja siitsamast on pärit ka emahunt, kes toidab kahte poisslast (jätame igaühele võimaluse ise uurida, miks ja mis). Ja karta, et sa seda emahunti ei näe, pole lihtsalt võimalik. Originaal hunt on küll viidud ammuilma Rooma, siis pole ime, et Siena ehib end “koopiatega” igal võimalikul moel.

Samamoodi pole võimalik ka Siena peamisest väljakust mööda kõndida. Piazza del Campo erineb kõikidest platsidest vist kogu Itaalias. Rajatud on ta “lohku”, mis annab kogu platsile kausja kuju, ümbermõõduga 333 meetrit.

Muidugi käime ära Toomkiriku juures ja kirikus sees ka (Itaalia suurim) ja ühtlasi uurime kahte muuseumi. Mõnusalt jahedad ruumid…. eks need muuseumid on igalpool ikka sarnased, võib Sienale plusspunkte jagada põneva “kino”eest – maalid olid tehtud elavaks ja nii sai rännatud läbi maaliajaloo.

Teine muuseum kus esitleti originaalesemeid, tekitas juba pisut kõhedust. Igasugused “reliikvia” kastikesed kahtlase sisuga tekitasid pigem õudu ning “ajaloost” sai pisut küllalt. Toomkirik ise on kogu Siena vanalinnas justkui võõrkeha ja näeb välja kui vahune kreemitort – valge, pitsiline…

Muusemidesse ja kirikusse pääsemiseks peab igakord läbima termomeetri kontrolli. Meie pääsesime laubalt mõõtmisega siis nii mõndagi kontrolliti oimikohalt ka. Ei teagi, millest selline topeltkontroll on vajalik aga nii see siin on.

Vanalinnas on tohutult söögikohti ja pisikesi eripoode (trühvlipoes tuulasin pisut ringi) ja ühes jäätisekohvikus tahtsime jäätist ja mahla osta. Ja loobudes ülikallist mahlast, mida teenindaja näitas (kinnine pudelimahl, mis imepisike), ei saanud me ka jäätist sest antud teenindaja lihtsalt “solvus” ja nõnda see kohvikuke ilma inimesteta ka peale meid sinna jäi.

Saime mujalt oma mahla ja külma mineraalvee ning lihtsalt nautisime kõike mis Siena pakkus, kuni päike küpsetas inimesed tuppa k.a meid.

Meie majutus asub ideaalses asukohas. Kohe vanalinna algusvärvate juures. Ruumid on puhtad ja avarad. On võimalus kööki kasutada, tualettruumid on küll ühised, pole meie koridoripoolses osas keegi teine neid kasutanud.

Mis on aga huvitav, et perenaine armastab koridoris kasutada värvimuutvat õhuniisutit või on see hoopis lõhnatops, sääskede tapja või omakorda viirusepeletaja aga see haiseb kohutavalt. Värvi saatel ajab see aparaat välja mingit valget auru, mille lõhn on segu hallitusest ja fekaalidest. Kohutav kooslus, ausalt!

Õhtul lähme uuesti kolama, seekord plaaniga miskit süüa. Kohe linnaväravate alguses paistab tore kohake, kus tänaval menüüst vaadates kõik peaks sobima. Enne meid istusid terassile itaalia vanapaar. Mis arvate kas teenindajale see kõik meeldis Ega eriti mitte… meid nähes ammugi mitte. Vanapaari saatis menüüd uurima õue, meile aga kupatas liikuva ja elusa menüü ehk ainsa inglise keelt tönkava indukast koka kes üritas meeleheitlikult meile öelda, et pici on pasta. Ja et inglise keeles menüü on vaid õues… tõusime viisakalt “menüüd” uurima ja lahkusime