8.mai, kolmapäev, kell 20.35 kohalik aeg.
Kell ei ole ju palju. Avatud aknast kostub linnakära, kuid kahjuks ladistab korralikult. Niigi on juba öömaja otsides kontidesse pugenud teatud niiskus, oleme otsustanud esimesel õhtul oma rännaku saabumispäeval varakult teki alla pugeda. Ja pime on siin ka….jah oleme Genfis, et homme alustada oma jãrjekordset ja selle aasta esimest rajalõiku. Juhhuuuu!
Kuid ikka tuleb alustada algusest, nii ka tãna. Lennujaamas Tallinnas muidu kõik hãsti, kuid nagu ikka meeldin mina turvale eriti. “Väike pommimaterjali analüüs” kostab kontroll, lisaks nii muuseas tuhnib minu matkatarvikute kallal. “Kõigest rutiin” naeratab vormis tâdi ja saan asjad tagasi. Sama rutiiniga põrutame kohvi jooma (seekord siis Mariti soovitusel laste mänguasjadepoest suure kohvitopsi ja ûllatusmuna võrra õnnelikumad) ning nii me esimest lendu ootame. Keegi suur onu karjub vâravas pagasi teemal ja lend lükkub muudkui edasi. Ka meie matkakotid lennukisse ei mahu ning ûldse kõik on segapudru kuni kãstakse seljakotid pressida istmerea vahele – lõpuks tõuseme õhku.
Ikka lipalopa ja lehvalehva. Vahepeal kergelt ameerika mãgesid aga õhus püsime. Pealpool pilvi avatakse baar ja ûtleme ausalt… jookide valik on päris korralik. Süüa anti ikka kah – kas juustsai või kanasingisai. Ju mõeldi, et kui kõht täis siis ei pahanda keegi. Et sa oma kottide otsas istud ja saksa täpsust ei mäleta. Muidugi maandusime Frankfurti siis kui meie uuele lennule pealeminek juba toimub. Super, oleme lennuki tagumises otsas kinni nagu silgud pûtis. Kes Frankfurdi lennujaama teab, see mõistab…. ja nagu nuhtlus maandume ju esimeses vãravas ja vaja on jõuda kõige viimasesse! Lihtsalt armastame numbrit 69! Nagu maraton koos tuhande osalejaga tormad finiši suunas. Vãravates töötajad karjuvad üksteise võidu sihtkohtade nimesid, ei kuule- näe sa enda oma. Selles suures sipelgapesas on kerge tekkima lootusetus: me lihtsalt ei jõua.
Tugevad, sportlikud naised nagu turvakontrollis naine meile energiliselt hüüab ja hoogsalt lehvitab, nii me tõesti läbi vãravate lendame. Bussile. Ega täpselt saanud aru kas see konkreetne buss ikka õige ka on. Suur kahtlus tekib kui buss mööda lennujaama lihtsalt edasi-tagasi tiirutab, signaalitab iga lennuki juures kuhu lãhedale sõitma päãseb ning kui kolmas tiir käsil, oleme veendunud, et bussijuht ei tea mida ta teeb või on ûldse unustanud kuhu minema peab. Ja kui lõpuks talle ûks lennuk siiski sobib, käib asi kähku. Pole õieti lennukis istumagi saanud kui juba lennuk stardib, samal ajal stjuuardess kiiruga võimlemisharjutusi vahekäigus teeb, nii, et Silvi asjad põrandale loobib- pole me 100% endiselt kindlad, et just see lennuk Genfi ka maandub. Kuid pole hullu – jãrjekordne vãike söök ja jook viib meelest kõik muu ja nii ûhel kiirel hetkel meid hallis ja vihmases Genfis välja lûkatakse. Muide, kui kûlastad Genfi, siis on hea teada, et kõik riiki sisenejad saavad endale võtta pileti, mis võimaldab sul 80 minutit sõita ûhistranspordiga, et muretult jõuaksid majutuskohta. On äãrmiselt armas ju!
Ka majutuskohas (need kohad, mis mõeldud siis seljakotiränduritele) antakse sulle transpordikaart, mis samuti võimaldab tuleku- ja minekupäeval kogu Genfis tasuta ringi rallitada -on tõesti meeldiv üllatus. Iseenesest ühistransport on siin üsnagi kallis.
Kuid nii on, et õhtust on saamas hilisõhtu ja vâsimus poeb hinge. Tãna kuuekesi ühistoas saab põnev olema. Kaks juba teatasid, et varahommikul lasevad siit jalga ja vabandasid ette. Õues kogub tuure ööelu.
Homme algab meie rajaseiklus!
Tãnased kulutused: 1 kohvi -summa 2.90€
Hostel (puhas, korralik ja vãga hea asukohaga otse Genfi jãrve kaldal kesklinnas) 38 kohalikku koos hommikusöögiga inimese kohta.
Tulekupäev, kirjutas Katrin
Päeva lôpp kell 22.33 kohalik aeg.
Kallistame koduseid 
