- mai 2017. Emadepäev. Mõned inimesed viivad sel päeval emale lilli. Meie võtsime kätte ja viisime end mäkke. Tõesti, ise, vabatahtlikult. Ja kuigi alustasime teadmisega, mis ees ootab, siis ühel hetkel, päikese käes tippu ronides ja silmist lootuse viimaseid riismeid otsides, küsisin Silvilt: „Kui oleksid teadnud, kas oleksid tulnud?” Ta ei vastanud.
Aga kõik algas süütult: linnast mäkke, esimesed kolm kilomeetrit puhast tõusu. Hingasime nagu vanad tolmuimejad, mis on kogemata vette kukkunud. Järgmised kolm kilomeetrit puhkasime – tihemini kui koduperenaine poe soodushindu jälgib. Kohalikud, muide, tegid samal ajal ilmselt neljandat ringi – üles-alla nagu jänesed Red Bulli peal.
Kui teetähistus ka ühel hetkel järsku kadus – nagu unustaks keegi kaardi joonistamise pooleli – läksime üle klassikalise eestlase neljandale matkaemotsioonile: torisemisele. Vanduma asusime pärast seda. Sest miks mitte.
Rada läks aina järsemaks ja mida järsem, seda rohkem kohapeal tatsusime. Seljakotid keeldusid igasugusest koostööst – muutudes iga puhkepausiga kilokese raskemaks. Füüsikaseadused? Ei, lihtsalt matkareeglid. Kui ükskord juba puhkepausidel pikali heitma hakkasime ja Silvi täiesti rahulikult keset teed selili lösutas, pidin talle meelde tuletama, et auto tuleb. Ja siis juhtus ime – muidu zombilaadne seljakandja lendas nagu ahvipärdik põõsasse. Selline energia, et oleksime võinud veel ühe mäe võtta… noh, teoreetiliselt.
Aga siis… maod. Kolm tükki. Üks hüppas. Ma kiljusin. Silvi naeris. Ja siis tuli jälle puuk – noh, ikka selleks, et me tunneksime end soovitavalt ja armastatuna. Siis metssiga. Ja pojad. No nii nunnud. Ema me siiski ei kohanud – vist aitas kaasa kruuside kolin meie kottides, mis tegid umbes sama häält kui väike kellamäng, mida keegi polnud tellinud.
Kui lõpuks pilved tulid – ja need ei olnud armsad “tupsud”, vaid tõelised hallid kurjamehed koos tormituule ja nähtavuse kaoga – hakkasime igatsema finišit nagu maratonilõppu. Kui Toscana vahetus Parmaga lõpuks toimus, ei olnud meil vähimatki tahtmist teha seda „kohustuslikku pilti”. Trügisime sulgemisel olevasse baari, et juua midagi, mis päästaks elu. Ja saime ka – kuuma vee sidrunitükiga kahe euro eest. Gurmee elamus. Kui sellele oleks veel nimi pandud, oleks Michelini tärn käeulatuses olnud.
Della Cisa – kaks hoonet ja palju turiste. Öömaja? Pole. Söök? Pole. Aga lootus? Ikka veel oli. Järgmised kaks kilomeetrit ostellosse tundusid nagu karistus – jalgadega nagu puujalad komberdasime edasi. Tõesti, jalad lähevad ikka sekunditega kangeks, kui lõpetad 25 kilomeetrit kestnud “spaa-kuuri”.
Ja mis me saime? Tuba, kus uks ei lukustunud, sooja vett ei antud ja vaade aknast hõlmas perenaise pesuvaru. Lisaks kappi ronivad kassid ja Silvi peakohal ristimärke tegev perepoeg. Kumb see suurem kultuurišokk oli, jääbki arutluseks.
Aga see õhtusöök! Püha makaroni – me ei suutnud otsustada, kas see oli elu parim või lihtsalt kõige rohkem serveeritud toit. Krõbesai õhukese lihaga – taevalik. Punane vein – jood nagu Pavarotti ise valas. Gnocchid parmesanikastmes – maitsev, aga portsjonid sellised, et isegi IKEA laotööline oleks sellega vaeva näinud. Meie lahendus? Salvrätikud. Mister Bean oleks uhke. Ja veel – lõpuks toodi kuu-suurune omlett! Sibul, kirsstomatid ja muna – nagu väike Itaalia päike taldrikul. Aga söömisega said hakkama ainult kõige vapramad.
Pärast sööki? Külm. Väga külm. Magamiskotti pugesime koos vatiteki, kõigi riiete ja väikese lootusekilluga, et hommikuks ei oleks keegi meist jääkuubik.
Ja tead, mis? Kui keegi nüüd küsiks: „Kui oleksid teadnud, kas oleksid tulnud?” – siis vastame koos Silviga: „Muidugi oleks!” Sest olgu see tee kui tahes veniv, kui püksikumm, mille keegi on pesumasinasse visanud – kõik, mida me kogesime, kuulus sinna. Ka need maod. Ja ristimärgid. Ja gnocchid salvrätikus.
