Kui avaneb võimalus minna Kreekasse… ja veel PULMA! Kes meist ei tahaks seda kogeda? Kalamata kutsus, ja meie vastasime: “Jaa!”
Aga nagu meil kombeks, siis sirget teed ei võeta – vurame autoga Varssavisse, et sealt lennata Ateenasse. Miks nii? Sest hinnavahe on meeletu ja noh… me lihtsalt armastame Poolat!
Öö Varssavi raudteejaama-hostelis oli elamus omaette – kujuta ette, kuidas öösel rongid mööda tuhisevad ja maja sõna otseses mõttes vappub! Uni küll vahelduv, aga kogemus… hindamatu.
Maarjale oli see esimene lend elus – ja meie, vanad reisihakatised, saime nautida tema esmakordseid lennuvärinaid. Tänaseks on temast muidugi saanud täieõiguslik seikleja.
Meie reisid kulgevad alati nagu korralikus itaalia peres – keegi toriseb, keegi naerab, keegi lepib. Seekord:
Ragnaril ei sobinud lõpuks enam ükski söögikoht ja näljased hakkasid hambaid näitama.
Mõni meist poetas süüa kassikestele ja hommikuks oli rõdu kohaliku gängi valduses.
Keegi kadus salaja kohtingule Albaania poisiga, ja teised… no muretsesid muidugi.
Ja vahel tuleb lihtsalt kilomeetri kaugusel jalutada, sest igale emotsioonile on oma aeg ja koht.
Aga lõpuks, kui Poolasse tagasi jõuame, oleme ikka üks suur ja õnnelik reisipere – ülemeelikud, seiklustest pungil ja pea täis mälestusi.
Osalesid: Eevi, Maarja, Della, Katrin, Ragnar
#kreekapulm #reisiseiklused #pullpunt #perekonnamoodi #reisihetked #eluonreis #hostelielu #esimenelend #VarssavistKalamatasse
