Red Rocks. Mojave. CA. US.
Vähem kui kaks aastat tagasi viibisin NASA-s. Seal kus kunagi süstikud kosmose poole tõusid. See oli Florida ja Cape Canavera. Juhuste tahtel leidsin end aga täna Mojavest kus need samad süstikud kunagi maandusid. Tänaseni siin siiski miskit toimub aga kindlasti mitte sellisel kujul nagu kunagi aastaid tagasi. Mojave on väike külake keset kõrbe mis on saanud alguse 19.sajandil ja oli Death Valleyst 228 km kauguselt alanud muulatee lõpppunkt. ( Death Valley muulatee alguses viibisime paar nädalat tagasi). Täna nagu öeldud on siin teede ristmik, raudteede ristmik, peaaegu väljasurnud lennuväli, mägede külgedel tuhandeid tuulikuid ja kuskil peidus olev sõjaväe lennuväli.
Meie avastusretked on olnud tihedad ja ajaliselt väga-väga pingelised. Oleme ahminud maksimaalselt kõike mida võtta annab päevavalgusega ja juurde öö tundidest oma osa. Pole ime, et siis ei jaksa kirjutada. Lisaks on olnud neti kodumaal ringi rännates enamasti netiga probleeme. Võimalik, et see oleks teistmoodi kui rändaks valge turisti moodi ja peatuks Hiltoni hotellides. Meie oleme Gringod. Ajame taga „maasoola“ ja kohtume karvaste ja sulelistega.
# Eile õhtul olin meie motelli kõrval olevas tanklas jooki ostmas. Minu ees oli selline karvane tõsine bike mees. Korraga pöördus ta meie poole ja ütles: Hei te olete liiga liigidal mulle. Sorry man! Vabandasin automaatselt. Mees sai aru, et me pole localid ja asus uurima kellega tegu. Mul on hea nimi! Kurat, peaks habeme kasvatama ja juuksed ära ajama. Viking Ragnar History kanali pealt on teinud oma töö. Surusime kätt ja mulle öeldi, et olen white brother…. #
Täna sõitsime uurima Red Rock kanjonit ja Lake Isabella järve. Kanjon on lahe. Eriti cool on vaadata seal patsidega blondi naist , kes ei pane matkasaapaid jalgagi ja laseb punanaha kombe kohaselt ( Katrin on punaseks põlenud) pea paljajalu mööda liivaseid kaljusid. Sisalikud lasevad risti-rästi üle teede. Õnneks tarantlid, skorpionid ja lõgismaod end lähedalt ei näita. Teen veidi pikema tiiru päris üksinda. Vaikus. Palavus. Miski sahistab madalas põõsatutis. Ei ole madu, pirakas sisalik uurib mind natuke aega ja siis siblab oma teed. Indiaanlased on kadunud. Sulen hetkeks silmad ja vähemalt kümme coyboy filmi jooksevad silme eest läbi.
# Kurat, mulle meeldib see maa, mulle meeldib see vabadus. Käia ringi nii nagu tahad. Olla see kes sa oled. Ajada oma äri. Kaitsta oma maad ja olla patrioot. On imelike asju millest vahel aru ei saa aga need on tühised. Aga veelkord – kaks eriasja on suurlinnad ja maa! Ka suurlinn koosneb täiesti erinevatest „planeetidest“ ja selleks et, ühele linnale hinnangut anda pead sa nägema kõike. Paraku on väiksem osa rikkust ( see mida turistile näidatakse ) ja suurem osa vaesust ( see mida ei näidata). Hoolimata mõlema poole nägemisest on siin see miski olemas mis minu sünnimaal puudu. #
Lake Isabella on kokku kuivanud. Selline kummaline järveke keset kaljude vahelist ala. Tundub et, paisutatud ja siis on selle ümber tekkinud asustus. Vesi on mudane ja külm, ujuma ei taha minna. Parem vaatama laupäevasele turule.Indiaani naine müüb melonit ja kollast mangot. Lõikab noaga lahti mulle mangot proovimiseks. Kuradi hea kraam. Hiljem selgub, et siiski ainult värskelt. Päike küpsetab poole päevaga mangod nii läbi , et õhtul pole neist asja. Melon on aga hüva. Suur pirakas oranz ja puha, tükist küsiti 4 USD.
# Reisimine on ainus rikkus mida saab osta raha eest. Nii, ütleb Estraveli slogan. Nii see täpselt ongi. See muudab meid paremaks, tolerantsemaks, rahulikumaks, sõbralikumaks jne-jne. Paneb hindama elu väärtust teise nurga alt.“
Saloon Lake Isabellas……. Urgas? Ei see urgas kindlasti pole. Muidugi eesti terviskaitse minestaks ära ja edasi veedaks pool aastat hullumajas. Aga see on ühe küla grill and steak kuhu ma järgmisena sammud vean. Letti ääres pukkide peal istuvad habemed. Kellel lehmamehe kaabu peas ja kellel salgud kiivri higist kuivamas. Paar suurt maakat sinna juurde. Ehtne saloon. Muusika jääb vait, kõik vahivad meid. Tüsedama võitu baaridaam viipab ja juhatab meid lauda taganurgas. Alati murra kohe jää ja telli kiirelt Budi. Mõne ajapärast avastame et muusika mängib ja keegi meid enam ei vahi. Õnneks ei pea seletama kus eesti asub.
Hiljem sama linnas viinapoes küsib müüja seda tüüpküsimust. Mul on mõned õlled sees ja lõõbin vastu , et elan seal kus jõuluvana. Tal pole aimugi kus see valgehabemaga vanamees elab. Ütlen, et elan maal kus rahvast 3x rohkem kui Navajo indiaanlasi. Selge, siis on sama suur ma kui Vatikan on tõenäoliselt usklik viinapoe müüja asjaga rahul. Kati naerab mu kõrval südamest oma Disneylandi naeru. #
# Mulle meeldib maa, kus ma võin minna salooni , võtta burgeri, tiivad, jalapenod ja paar light drafti. Rääkida väljas kokaga, teiste matkalistega, lehvitada serifile , teha baaridaamile silma ja edasi kulgeda rahulikult.Olen USA-s teist korda. Esimene kord sai idarannikul tiirutatud ja nüüd siis läänerannik koos wild-wild westiga. Florida oli kuum ja niiske, selline troopika. Siin on päeval palav ja kuiv aga öösel jahe praegusel aastajal. Oleme kõik arvamusel et selline talv meile sobiks. Mnjah, see on ikka uskumatu kuidas see päike ja soojus tervisele mõjub. Mõned aastad tagasi andsid arstid hinnagu, et peame koos Dellaga sooja päikeselisse kliimasse ära kolima. On kolmas siin nädal käsil ja me mõlemad oleme unustanud , et kuskil on mingid salvid ja rohud. Ja lisaks on kuhugi kadunud köhad. Mis see nohu veel on? #
Söök on okey. Salooni feeling veelgi parem. Topin musixboxi ühe dollari ja tellin meile Cashi loo. Country. Just see ameerika saloon mida meist enamik ette kujutab ( tänu filmidele). Sõidame edasi. Keset kõrbe on istandus mägede vahel. Selline natuke tehnline aroom vallutab autosalongi. Teeme peatuse ja avastame, et meie ümber on sadu tuhandeid apelsiini puid. Õitsevad teised. Suured tüdrukud käivad raksus ja nopivad rindade vahele oranze pallikesi. Üle aia me ei roni, on koht kus vabalt võib siseneda ja pole kohe oodata haavlilaengut tagumistele põskedele.
Nii on. US. CA. Mojave Desert. Ma ei tea mis kuupäev on, ei tahagi teada.
This is my life!
Natuke teatrit näeb siit
