Minu oma isiklik päev – Ragnari jutt
Hommik – avan silmad. Mu kallis kaasa tuleb tuppa lillede ja suure pakitud kingituskarbiga. Avan karbi, sellest tuleb välja järgmine karp. Igas karbis on miski vidin. Milleri õlu või midagi muud ameerika pärast. Kohe mitte midagi ei mõika kuni kuuendas karbis on paberirull. Ilusti kõik kuldse paelaga kinniseotud. Teen selle lahti ja muu lõug vajub miili võrra alla poole. Mis asja!!!??? Terve päev Colorado jõel paadiga Grand Canyonis ja indiaanlased!…… See oli september 27.2014
Öö – ärkan, kõhus keerab miskit. Kurat kell on kolm öösel ja pean ärkama kell 05.20 hommikul. Kuidagi suudan siiski peale pikki ponnistusi uinuda. Telefon üürgab äratust. On aeg. Kati tulen mind saatma. Väljas on autod härmas. Peast käib sada mõtet läbi, et kuidas kurat ma sinna jõe peale ikka saan ja kuhu ma ikkagi lähen. Ootame pimedas hommikus hotelli lobi ees . 10 minutit läheb ajast mööda. Korraga veereb Grand Canyon Airlines kirjadega väiksem buss ette ja uks avaneb. Esimese asjana pistetakse mulle käsi pihku ja hõigatakse : Hi, I am Jerry!
Jerry on lühemat kasvu natuke ümarik habemega naljahammas. Kildu viskab kõvasti ja jutt jookseb ludinal. Mees on nagu ajaloo õpik. Natuke on temas Muhvi, Kingpooli ja Sammalhabet ning kokku saamegi Jerry. Peale minu on bussi peal Newjorkarite paar ja Veitnami sõja veteran koos kaasa ja noore lennukipiloodist pojaga. Saame kõik tuttavaks pimedas hommikus ja Jerry veeretab meie bussikest kanjoni poole.
Õnneks selgub, et otselennuga me alla Colorada jõele ei lähe ja meil seisab ees kolm tundi sõitu kuhugi linnakese mille nimi ei ütle mulle mitte midagi. Sealt läheme edasi järgmise bussiga, et parve peale saada. Imetleme tee ääres olevat hirve kolooniat. Üks ogar sõraline kipub meile lausa bussi peale kaasa. Jätame ta siiski maha, pagan – hirved on siis sama pirakad kui meie põdrapullid.
Siseneme reservaati. Navajo ( Nahavo hääldatakse) indiaanlased on suurim rühm pärismaalasi USA-s. Neid on lausa 350 tuhat hinge veel toimetamas. Kuuenurgaga putkad preerias on naiste omad ja kaheksa nurgaga meeste omad. Uks avaneb alati itta , kust tõuseb päike. Ikka sealt kus tulevase elu järgmine etapp algab. Pidid head hinged olema ja tulema. Navajod on heatahtlikud ja sõbralikud. Jerry teab rääkida, et lapsed ratsutava ikka hobusega kooli ja ega mehed ei viitsi suurt midagi teha. Preeria on täis suht kummalisi majamoodi moodustusi ja mustangid kappavad vabalt siin ja seal poolt teed. Hobused ongi vabakasvatusel.
# Eile külastasime muulade rada Grand Canyonis. Muul on emase suksu järeltulija kellele isane eesel selga roninud. Muulad on 100 aastat tallanud rada kanjonist alla ja mitte ühtegi õnnetust pole veel juhtunud. Olgu öeldud jällegi, et iga aasta pudeneb mõni maalane selle raja pealt alla. Kes saab kilomeetri lendu kes pool kilti. Miks muulad siis nii turvalised on? Muul pidi hirmust tarduma! Ei kappa minema nagu hobune , ei löö takka nagu donkey. Lihtsalt silmad ajab hirmust pärani ja seisab soolasambana. Kurat seda Jerryt nüüd teab, on see õige jutt või vale #
Kolm tundi on läinud kiirelt, olen kobinud kõige esimese pingi peale ja kuulan history kanalit. Jõuame linna kus ühe tänava peal on 28 erineva usuga kirikut ja seda indiaanlaste linnakeses. Legend rääkivat , et hispaania konkistaadorid tulid siia oma Eldoradot otsima ja tegid kulla nimel ( ise nad rääkisid muidugi ristilöödud mehikesest) kirjeldamatud õudusi. Need õudused elavad rahvamälus edasi ja suurt edu pole ristijad siiani saavutanud. Eks need kirikud sellised vagunelamud on mille rist katuse räästa otsa topitud.
# Tean nüüd kus tehti film Marverik, Star Warsi episoode, kus kappas John Wayne või killis Clint Eastwood , kõik kohad teadis Jerry ette näidata. Tagasi tulles oli tõesti ka üks tee kinni ja tehti miskit uut lehmameeste actionfilmi“
Jerry lubab meid õhtul peal korjata ja läinud ta on. Olen miski suurema kamba rahvaga ootamas mulle tundmatus linnas uue bussi peale minekut. Tean ainult nii palju, et olen Utah osariigist 4 miili kaugusel ja „Joosep Sepa“ jüngrid pidid siin eriti aktiivsed ahistajad olema.
# Päeva teises pooles näen ühte suurt pesakonda. Lapsi on nõnna palju, et ei saa neid kõiki filmi peal ühte kaadrisse. Naised on kõik omatehtud lillas rõivastuses jõe äärde väljanäitusele aetud ja uhke kauboimütsiga härra kõnnib nagu tõeline kukk ringi. Sekti juht istub vanglas praegu, olla teine oma seitsmendaks naiseks võtnud 12 aastase tüdruku… Imelikud inimesed. Teatakse rääkida, et Colorado linna on nad majanduslikult hävitanud. Panevat kõik motellid,hotellid, baarid ja restod kinni ning turistid lännu. #
Turvakontroll on äge enne raftingule minekut. Peame kõik oma relvad ette näitama ja ära andma. Terve bussi täis rahavast katsub oma kerel miskit kohta. Ainus imelik olen mina. Mis seal ikka , sügan siis vähemalt mune. Enne oli hea julge tunne minna tundmatusse vetesse, nõnna palju relvastatud kahvanägusid ümber ringi. Mõtleks kui nüüd indiaanlased võtaks ette rünnaku. Saaks terve koormatäie koolnuid valgeid.
Paadijuht on fullblood najavo indiaani girl! Reis on tal see aasta esimene teha. Loeb meid paadis kokku 13 ja viskab nalja, et 13 ja reede. Teeb tutvumise ringi, et kes on kes. Saan kohe staariks ja hiljem teenin indiaanitari sümpaatia. Estonia kõlab kui Austaalia ja ameeriklased ei suuda ära imestada mis kuradima valge pisikese hõimu liige siia jõele sattunud on. Mul on täiesti kama kaks ja ma ei näe mingit põhjust asuda halama väikese tigeda halli maa üle. Küsivad et kas tulin bikega? No kuda kurat ma mootorattaga austraaliast siia sain?
Söögipaus on 2500 aastat vanade kaljumaalingute juures. Teen indiaanitüdrukuga juttu . Ütlen, et meil lõid ka mehed vanasti trummi ja tegid lõkke ümber mürglit. Isegi shamaane olla nähtud. Et oleme mõlemad väljasurevate rahvas hulgast. ( Indiaanlaste suur probleem on alkohol siiani). Kõik on lill aga ajalugu läbi Maleva filmi on ühele toredale indiaaniplikale võimatu selgeks teha !!! Mina teda mõistaks , tema mind mitte. Kahvanäole anti ikka tomahookiga ja võeti skalp maha. Mis kuradi hakkame nüüd laulma.
Korraga on paadisõit läbi. Loodus on siin imede ime. Tahaks edasi sõita aga Jerry on juba vastas.Teatan rahvale bussis, et võtan Vegases naise. Kõik tahavad pilti näha. Teeme peatuse indiaaniküla keskuses. Mõnus on. Väljas on talv ja üle 30C sooja. Tahaks ühe külma õlle saada. Ei saa, pealikud on õllemüügi ära keelanud. Mis seal ikka, lepin siis veega. Ostan pruudile kaasa liivatehnikas tehtud kanjoni klaasi. Naturaalne Arizona värk.
Aitähh Katrin ja mu lapsed! See sünnipäeva kink on alati mul meeles ja hinges!
Ja aitähh Arizona vanimale meelelahutus firmale Grand Canyon Airlines!
Õhtul käime kohalikus Salooni steakhousis. I love american chicken wings and ribs! Nii head kanatiiba ei ole vist enne saanudki.
