Surmaorg – Grand Canyon

Surmaoru piirile jõudes oleme näinud juba niipalju looduseilu, mida tõesti seekord isegi parim sulemees ei suudaks paberile kirjutada. Ei suudaks ka ükski maailmaparim kunstnik lõuendile panna ega ka filmimees lindile salvestada. See suurus, võimsus ja värvidemäng paneb kahvatama kõik seni kogetu ja nähtu. Kuigi Dellal pole just kõige parem tuju (eks öine heinakuivati lõgin on tüdruku unevajadusse jätnud) ning tõmbab näo vingu järjekordse peatuspaiga juures (..et jälle) on ta ometi samamoodi üllatunud kui ei tea kustkohast välja ilmub hävitaja, ja siis veel teine, kolmas. Kaljude vahel laveerivad hõbelinnud kaovad silmist sama kiiresti kui tekkisid – see lihtsalt on midagi sellist  – see on tase. Nii nagu kogu Surmaorg ise.

Mingil hetkel avastame end keset orgu toredas linnakeses kus on paras koht jalasirutuseks. Möllame suveniiripoes, istume poe ees kiiktoolides ja naudime üha kuumemaks muutuvat temperatuuri. Lubatakse siiakanti ligi 39 kraadi sooja.

Vaatame üle suured liivahunnikud, külastame endist sooda kaevandust, tatsume korraks soolaväljale ning sööme apelsine oaasis. Sõidame Ameerika madalamasse punkti ning püüame matkata Kuldkanjonis. Õhk virvendab ning päike paistab lagipähe – kui juba talvel on selline soojus, mis siis veel suvel siin toimub?

Surmaorg on koht, mida kindlasti võiksid ka sina külastada. Ja kindlasti ei piisa siin  ühest päevast sest ainuüksi liikuvate kivideni on üle kolme tunni sõitu. Mis paraku ajapuuduse tõttu jääbki meil nägemata. Nii jätamegi Surmaoruga hüvasti. Vähemalt sellel reisil…

Kulutanud liiga palju aega Surmaorus, oleme sunnitud veidi lähemal ööbima, kuigi esialgne plaan peatumiseks oli Route 66.

Viimasehetke pakkumisega sattusime Las Vegase Downdowni – mis on tõesti omaette vaatamisväärsus. Las Vegas on linn, mis pidutseb tõepoolest 24 tundi!  Piisab meil vaid ühest tänavast- kui näeme ja kogeme sellist möllu, et hoia piip ja prillid! Mis toimub siis veel peatänaval kuhu satume nelja päeva pärast? Eks sellest juba siis…

Muide, esmakordselt – hotelli saabudes, hüppas meie juurde autoparkija kes 3 dollari eest suksu ise parkis ning suundume hotelli vastuvõttu justkui ülitähtsad külastajad. Mis siis, et meie välimus pigem matkajate moodi ning kindlasti mitte rikkuri mõõtu pole.

Peale möllavat all-linna Las Vegases, suundume Grand Canyoni poole, mis viimaste andmetele tuginedes osaliselt lumine on – seega teretulemast talv!

Esmakordselt on taevast katmas ka pilveviir ning päike on kadunud. Tegelikult on see hea –ees pikem sõit ning autos olles mugavam.

Ka Hooveri tammil pole vaja silmi kissitada ning teiste eestlastega kokkupõrgates lahvatab selline soojus ja päikesepaiste, mis oleks kindlasti päikese käes meid lihtsalt soodaks keetnud ning mine tea – kõik koos kuhugi Suurde Kanjonisse iseseisvalt veel raftingule saatnud. Aga seekord jäime tänu pilvisele taevale viisakaks ning peale kohustuslikke fotosessioone, lahkusime kenasti sõpradena ja meie küllakutse võrra rikkamaks.

Route 66  – maantee, millel täitsa tore sõita ning lahe külastada Routkill salooni, kus teenindajateks juba eakamad, kuid see-eest lõbusad teenindajad. Kuid miskit erilist emotsiooni antud maantee ei tekita – ehk on põhjus selles, et väga pikalt me antud teel ka ei kulgenud.

Tusayan ehk meie öömaja järgmiseks kolmeks ööks on tore pisike linnake, kus isegi Imax kino ning National Geographic külastajate keskus asub. Üks pood ja hulgim söögikohti. Jalutame mööda tänavaid, näpime suveniire ning lihtsalt oleme – homme avastame kindlasti miskit järjekordset suurt ja vägevat!