Olancha

Jättes maailma suurimad puud seljataha, on plaanis jõuda Olanchasse ja ööbida eriti maalähedaselt – ehk telkida. Vähemalt plaan on selline. Kes ei tahaks ööbida tipitelgis keset kõrbe? Lõgismadude kõrin ning koiotide ulgumine? Tähistaevas, veerevad kõrbepõõsad … romantika kas pole?

Nii me selle unistuste poole kihutame, mööda kiirteed mida palistavad kilomeetrite kaupa puuviljapuud. Mäed on kadunud ja lauskmaa lausa kodune. Kohati võib öelda, et jube igav. See eest päike on ilma soojaks kütnud ning väike põige farmi, mis täidab vatsasid parimate, magusamate greipide ja apelsinidega – teeb tuju vaid veelgi paremaks.

Kui aga kiirteelt maha keerame ning Olancha poole suundume, muutub ümbrus ning surume oma ninad vastu autoakent lömmi – vot sellist Ameerikat me polegi varem näinud. Pinnavormid on kirjeldamatud ja kui veel lisaks justkui must suur müür panoraamile ilmub – peatame lõpuks auto, et ise katsuda ära need tohutud mustad kivid. Nii satume parkimisplatsile kus ees ootamas juba filmist „Metsik“ tuttavad kirjakastid kuhu ka iseennast
paberile  kirja paneme. Infotahvel reedab, et oleme vulkaanipõhjas, mis nii 440 tuhat aastat tagasi siinkandis möllas. Lähme jalutame vaatama jõesängi, mille põhja on kaunistamas sulanud kivid – igaüks neist ilusam eksponaat justkui omamoodi modernsest kunstinäitusest.

Peale värvidemängu, on saabunud meie jaoks see hetk kus tutvume tõeliste ameerika pikkade sirgete teedega. Kuigi raamatutest ja filmidest tuttav vaatepilt, on see ometi nii kummastav ja üllatav. Nii me siis lihtsalt sõidame, ei ühtegi pööret ega kurvi – lihtsalt otse. Nojah, mõned kummituslinnad tekitavad siiski veidi elevust ja samuti kummalised „külad“. Sellisest ummamuudu külast kihutame mööda kuigi tuttavad tipitelgid, mis päikeses säravad, toovad äratundmise – selline oli ju meie telk. Samas meie navimutt lehvitab finišilippu veel paari kilomeetri taha. Oh, oleks see meie telk tõesti edasi… Paraku tuli nentida, et tuligi autonina tagasi pöörata ning nii me leiame end äärmiselt kummalisest keskusest – mõned vagunelamud, üks õhku läbilaskev tuules lehviv tipi, kunagistest külastajatest tallatud ja liivaga kaetud plats, üle tee lagunenud hoone ja mägede taha loojuv päike. Mis muide toob momentaalselt kaasa külmema õhutemperatuuri. Kuskilt loivab kohale murjam kes mõmisedes suundub otsima platsi komandöri.

Meie aga tunnistame tipit.

Pisike telk on kenasti köitega kinnitatud, isegi uks on ees. Telgis on kummimadratsid ja voodipesu. Lamp kõlgub ning mängib laelampi, puhur annab tunnistust elektri olemasolust. Pikali visates näed mis õues toimub ning looduslik õhutus ööseks garanteeritud.

Lähimast hoonest valgub rahvas õue, ka platsi perenaine veereb kohale. Lähme „kontorisse“. Ragnar on jõudnud juba õlle ligemale võtta ning kirjutab paberitele miskit tarka – kui minul tekib kahtlus. Kas tõesti tahame viibida telgis, mis tegelikult justkui ei olegi telk vaid lihtsalt tuules laperdav ja toigastele tõmmatud vakstu? Ka perenaine julges avaldada oma arvamust, et öösel läheb ikka väga külmaks ning isiklikult soovitaks tuppa minna. Pealegi tipit kasutavad kohalikud vaid suvel. Praegu on aga talv…

Ei mingit isu koiotide ulgumise järgi, veelvähem lõgismadude sisinat. Külm võtab võimsust ning otsustame suunduda vagunelamusse. Pole sellist kogemust ju samuti. Ka kohalikud vajuvad oma urgudesse tagasi – ei saabunudki külla hullud, kes talvel telkida tahavad.

Käime kähku ära Lone Pine keskuses – tõeliselt lahe kauboilinnake! Soovitame soojalt külastada. Meie külastus aga piirdub vaid poega ning ostame toitu, et teha just seesama kodune toit, millest hamburgerimaal on isu tekkinud.

Pimedas külastame „kodu“ lähedal asuvat tanklat. Peale meie on tanklasse saabunud vist ameerika õudusfilmist pärit ehedad maakad. Samasuguse õudusfilmi olustikku tekitab ka öine undama hakkav ventilaator – justkui lõgistaks viljakuivati meid kohe tükkideks.