San Simeon

California talv on meie liigestele ja kontidele täitsa sobilik. Parajalt mõnus ja soe, samas piisavalt soolane ning isegi… nii üllatav kui see ka pole – kuiv. Ka elu päikesetõusust loojanguni on meile imeliselt sobiv (pean siiski sellekohta Silvilt ja Tarmolt üleküsima) naudime hetki täiega. On vaid üksikud märgid, mis reedavad talvist aastaaega- kui päike kaob on jahedus platsis ning palmide vahelt leiame raagus puid. Samuti on rannad tühjad ning leidub kohalikke kes on pähe tõmmanud villamütsid ning jalga karvasaapad. Ja peale meie keegi ei hulla hotelli basseinides.

Kuid oli käes hetk kus rõõmuga lasime jalga LAst. Seekord oli Silvi ja Tarmogi saanud magada ning kõrvaltoas eelmise öö etteastet ei korratud, leidime nad õnnelikena hommikusööki pugimas ning kiitmas, et seekord on turistidele isegi miskit vorstilaadset jagatud. Ja kohvigi kõlbas seekord juua.

Los Angeles on tõesti suuuur linn ning andis loksuda mööda kiirteed, isegi siis kui sulle on eraldatud oma sõidurida – autodele kus  pardal on rohkem kui üks reisija. Samas andis see loksumine omaette vaatepildi ameeriklase elust autos. Tundub, et kogu elu neil ratastrl veerebki – enamus sõid ja jõid roolis olles, teine suur hulk autojuhte (naisi siiski) mukkisid end ilusaks ning kolmas variant tegelasi vehkisid roolis olles ja vestlesid elavalt- arvatavasti telefoniga. Ja mida kõike autos ei veetud- üks tegelane oli oma auto tagaosast teinud puuri ning nõnda uhkelt mees koos vägeva aaraga kiirteel liikumist nautisid.

Meie auto on küll praktiliselt uus ning ruumikas, on pagasiruumi siiski üsna raske pressida viite suurt kohvrit ning küllap leidis meie neljarattaline, et see kogus on talle siiski liig mis liig. Nõnda olime sunnitud kähku kiirelt teel kaduma ja meil tõesti vedas – ei taha kujutada ettegi kuidas kohvrid oleksid mööda teed laiali lennanud ja tagasõitjate esiaknad meie pesu  täis olnud. Kuid tänu sellele sattusime Beverly hillsi, kus loomulikult tiirutasime ringi rikaste elamute vahel ning küllap lasime jalga just õigel hetkel kui nii mõnigi meeleheitle koduperenaine kahtlasest sõidukist turvadele teavitas. Samuti saime uhkete limusiinidega liiklusvoolus kulgeda mööda pangatänavat ning nentida, et kõrghoonete vahele on pikitud väga palju kirikuid.

Meie eesmärk oli aga 101 maantee ning jõuda San Simeoni kus uus koduke ootamas. Tee kulges kiiresti, kilomeetrid vähenesid ja kellaaeg oli “vähe”- ometi tundus autos istudes, et oleme loksunud ööpäevake. Vajasime hädasti peatust ja selle me ka saime – Los Olivos on selleks ülimalt armas ja tore koht. Sattusime justkui filmimaailma. Imepisikesed majad, ehedat ajalugu endas kandmas. Kuigi peatänav on palistatud veinipoekestega ning meist keegi veinisõber pole, naudime olustikku ikkagi. Eriti mõnusaks läheb siis kui pistame nahka võileiva, mis meie silme all grillitakse. Siia võiksimegi jääda. 

Ookeani äärne loodus ja maastik on selline omamoodi armas – ühel pool ümarad ja justkui sametiga kaetud mäenupsud ja teisel pool mõllav sinisinine ookean. Ja kui vahetult enne San Simeoni jõudmist teele sebrad jäävad – mõtleme ühiselt, et kus me tegelikult oleme.

Meie öömaja on täitsa tore. Ka ookean on tore, mille kaldal meie öömaja on. Kotkad ja pelikanid on toredad ning kokkuvõtvalt on ju kõik tore kuni leiame, et enamus söögikohti on kinni , kuningvähki keegi ei paku ning sebrad on kaugele mäetippu rohtu mugima suundunud ning ei tunne meie vastu huvigi, kuigi soovime nrid kangesti fotodele jäädvustada.Ja kui julgen veel Ragnarile kaardi pihku pista, et äkki kuskil mujal on mõni “parem” keskus koos suurema söögikohtade valikuga, annab Ragnar veidi vihastava/käskiva tooniga meile teada, et kobige autosse ja nüüd ta alles meile näitab…. ja näitaski – mõned kilomeetrid eemal asus mereelevantide ja hülgede vedelemise plats. Suured (suurimad isendid võivad olla kuni 4 meetrit pikad ja kolm tonni rasked) mereelevandid olid oma rasvakehad päikse kätte sulama toonud, mörisesid ja aegajalt end sügasid. No oli ikka vaatepilt, mida loodus on andnud ja teinud.

Meremõlakate juures selgud aga ootamatult, et auto on kahtlaselt palju joonud ning paagis loksumas vaid mõni tilk ning me asume tanklatest – ei tea kui kaugel ehk autojuhile ei meeldinud see mitte üks raas.Kuid nagu ikka – sa ka auto süüa ja meiegi sattusime õhtul Main Street burgerisse, mis tegelikult oli raha maha viskamine.Päikeseloojang käis  aga sekunditega –  kõrgel taevas särav päike lihtsalt kukkus ookeani.  Seisime hämmastunult, et mis see siis oli.Kuid päike tõuseb jälle ning uus mõnus päev jälle ees.