Täpselt kaks nädalat tagasi saabusime tagasi ja nüüd on aeg võtta kokku viimased muljed.
Tagasitulek oli läbi NY. Teadsime, et lendame talvetorm Borease epitsentrisse ja mitte mingisugust isu ei olnud lennuki peale Tampas minna. Auto tagastamine rendifirmale käis ääretult lihtsalt, vast 2-3 minutit. Kõik oli korras, krediitkaart tõmmati läbi kaasaskantava terminali ja broneeringud vabastati. Mundris mustanahaline pakkis meie kohvrilasu käru peale ja enne rahule ei jäänud kui oli meie käru Delta Airlines tädi juures maha laadinud. Andsin talle oma viimase sularaha – 2 dollarit….
Piletite väljatrükk käis imelihtsalt, pass scänneri alla, ekraan kuvas minu sõrmejäljed ja profiililõusta mitmes vaates ette ja printer pritis pardakaarte kogu perele. Olime arvestanud märksa pikemalt aega formaalsuste peale, tegelikult läks 20 minutit selleks , et olla lennu ootesaalis. Ka turvakontroll läks libedalt.
Tampast New Yorki kestab lend 2,5 tundi. Lennu esimene pool oli rahulik aga mida lähemale sihtkohale seda pilvisem kõik allpool oli ja nagin lennuki keres aina süvenes. Kahest esimest maandumiskatset ei tulnud miskit välja ja nii tegime kaks tiiru veel juurde. Olen lennukitega omajagu ikka lennanud ja see oli nüüd küll esimest korda kus olin näost vist täitsa hall. Oksekott jäi minu poolt puutumata aga selle vajadus istetaskus oli enam kui selge. Ainus kes seda põrutamist ja värinat nautis oli Katrin, temal oli muidugi rõõmu palju kui järkekordne turbulents meid loopis ühele ja teisele poole. Naeris teine laginal. On ikka rõõmud……
New Yorgis oli meil 3 tundi aega järgmise lennuni. Järgisin kindlalt plaani end enne järgmist lendu korralikult maha rahustada sõber J.Beamiga. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et sellest on abi kui lähete tormiga lendama ja te ei juhtu piloodi koha peal olema. Pole mingit mõtet hirmu tunda kaine peaga. Täpselt samal päeval olid Tänupühad , mis on ameeriklastele suurimad pühad aastas ja nii oli Delta lennuk pool tühi. Sellel lennukil on isegi oma nimi Asia ja oli teine helesinine õhulainer. Selle reisi ajal sõidetud masinatest vist suurim, miski 350 kohaline. Meid oli paigutatud tagant eelviimastele istmetele vasakpoolsesse ritta.
Enne starti teatas kapten, et seoses tormi ja taganttuulega läbime vahemaa Amsterdami tund kiiremini kui tavaliselt – 7,5 tunni asemel 6,5 tunniga. Kuskil –miskil hetkel lennu ajal vaatasin jah, et lennuki kiirus oli 1100 km/h.
Suur hiiglane rebis end maast vaevaliselt lahti ja selleks korraks jäi imedemaa seljataha. Kui olime juba 1,5 tundi jagu raputamist saanud siis kuskil Gröönimaa juures läks vibra nii suureks , et klapplaua peal ei püsinud ükski tops. Nii ma siis istusin kõrvaklapid peas, pilk naelutad istme ekraanile olevale Die Hardi filmile ja mõlemad käed ülestõstetud konjaki ja õlletopsidega. Järgnenud õhuauk pani sellise paugu, et lõin mõlemad topsid vastu klapplauda tükkideks. Joogid lendasid juskui aegluubis mööda lennuki salongi laiali, eriliselt kannatada sai keskmises reas istuv härra kes enamiku õllest endale pähe sai. Mees vaatas mulle rohelise ehmunud näoga otsa, vist mõtles et oleme juba alla kukkunud ja ookeanilained käivad üle. Selle taustal alustas loomulikult Katrin ainult temale omase naerupahvakuga. Minu selja taga viimase pingi peal aga oli meie stjuardess leidnud üles oksekoti ja tegi sinna sisse koledaid hääli. Lisaks siis veel üks oigav stjuardess pikali maas minust paar meetrit tagapool WC ja köögi vahel. Ma pean tunnistama , et kogu sellele olukorrale reageeris kõige rahulikumalt Della, vaatas oma multikat edasi.
Edasi õnneks sellist kukkumist ei tulnud ja nii sai kapten paluda kõikidel arstidel ilmuda välja, et aidata murtud jalga stjuardessi. Lausa kolm arsti oli meil lennuki peal. Õnneks midagi hullemat enam ees ei oodanud ja peale Islandit oli torm selja taha jäänud. Köögist sai iga soovija juua ja nii tassisin endale ja Katile head-paremat ette. Siis polnudki imestada, et korraga oli kesköö muutunud varahommikuks ja maandudes hommikul kell 6.30 Amsterdamis jõin mina alles õlut lennukil.
Edasisest polegi miskit muud tarka öelda, et Eesti Õhk tekitas loomulikult peavalu ja pani kõrvad päevaks lukku ning tõi meid laperdades siiski tagasi pärismaalaste hulka. Seda , et eestis tagasi oled saad sa aru juba Tallinna lennujaama peldikus….
Kokkuvõtteks – USA ( Florida) on ikka hoopis teine maailm. Ikka kohe väga-väga teine. Paljud eelarvamused olid väärad. Kõige rohkem üllatas mind inimeste sõbralikus, viisakus, heatahtlikus, vabadus. Liiklus oli väga korralik ja viisakas, samas võid sa sõita ilma kiivrita, rääkida telefoniga või olla joonud kaks õlut õhtul baaris. Me ei tundnud kordagi ohtu või põhjust muretsemiseks. Vahet ei olnud kas olid vaesemate inimeste linnaosas või rikkaste villade vahel, igal pool oldi sõbralikud.
USA-s on võimalik väga odavalt ringi seigelda, ka 39 USD öömaja ( hind toale, kus saab neli inimest olla) on täiesti ööbitav. Jah, ameerika hotellida hommikusöögid on küll jamad. No ei suuda mina seda vahvlit siirupiga endale näost sisse ajada. Võimalik , et 300 USDidste tubades saab ka peekonit ja viinerit hommikul aga selliste majutuskohtades ei peatunud.
Parimad elamused – neid ei saagi järjekorda panna aga loetleks vast nõnna.
1.
NASA-s süstiku stardi simulatsioon ja õhkutõus kosmosesse.
2.
Airboatiga kihutamine Evergladsi soodes alligaatorite ja madude vahel.
3.
Cheetahi sõit – 1,30 minutit surmahirmu ameerika raudteel
4.
Harry Potteri maailma „ ride“ – seda elamust ei ole võimalik sõnadesse panna, see on 4 minutit ja 30 sekundit filmi sees olemist, täielik ulme, äkki miski 10D elamus? Asukoht Universali stuudio Orlandos. Tegime selle 3 x läbi J
5.
Kohtumine suure ogaraiga atlandi ookeanis, minul läks õnnelikult, nagu näha siis kirjutan edasi .
6.
Key West – lihtsalt väga lahe vanalinn. Selline patune linn oma kõrtside, lõbumajade, mõnuainete ja showga.
Suurim pettumus
1.
Miami ja Miami beach. Ameeriklased ei soovitanud seda meile. Ja kõikidel neil oli õigus. Võimalik, et lihtsalt meie oleme need kes ei talu suurlinnade olemust ja neid ülerahvastatud beache. Need kõik on täpselt ühesugused igal pool.
Põnevaim söök .
1.
Alligaatori liha – sarnaneb kanalihale, täitsa söödav.
2.
Oi kui head on need apelsiinid mida korjad ise! Koor ei ole selline ilus oranz nagu poes meil aga maitsevahe on , no ikka kohe on!
3.
Seminiole indiaalaste küpsetatud maisileib. Selline õlis keedetud sai J
.
4.
California beebiporgandid – sellised 3-4 cm pikkused värksed väiksed porgandid. Krõbistasime neid koos hernestega pakkide viisi. Mitte miskit peale oranzi värvi pole neil ühist eestis toodetud „ beebi“ porganditega.
5.
Igasugu donutsid ja küpsetaud pallid. Mina ei suutnud ühtegi lõpuni sisse ajada, kohutavalt magusad käkkid, koosnevad ainult suhkrust.
Mis häiris, oli ebameeldiv.
1.
Niiske ja soe kliima tekitab hotellitubades sellise second hand poe lõhna. Aknad lahti ei käi ja ainult konditsioneeridega jahutamine…. Seda lõhna oli ka poodides ja söögikohtades teinekord tunda.
2.
Tampa Best Westerni hotelliga oli jamasid, reserveering oli canceldatud ja siis võeti topelt summa. Õnneks mõlemad probleemid said lahendatud.
Kas ma läheks USA-sse tagasi ? Loomulikult…… kindla peale kohe !
Selline tuli siis läbitud teekond. Kokku 1782 miili ehk pea 3000 km.
Kütuse kulu oli umbes 180 USD ( tsirka 135 EUR) ja kiirtee maksudele kulus 100 USD.
