Floridas Cape Canaveral asub Nasa kosmosekeskus. Tegemist on siis selle kohaga kust on lennutatud taevasse lugematu arv rakette ja süstikuid. See on minu jaoks olnud paik mida kindlasti olen soovinud näha ja nii võtamegi hommikul tee ette sinna poole. Kissiimmeest sinna viib kiirtee, sõiduaeg tsirka tunnike. Tanklas olen hädas, kuradima tankur ei hakka tööle. Pihta ei saa milles asi, küll katsun siit ja sealt. Lõpuks saan abi ühelt kõrval olevalt süsimustalt jändrikult- selles tanklas tuleb püstol automaadist välja võtta ja enne tankimist tõsta ülesse automaadi küljes olev püstoli hoidja. Milleks selline süsteem hea on jääb mulle arusaamatuks aga 35USDi eest on paak jällegi täis….
Enne kosmosekeskust on tee ääred miilide ulatuses ääristatud metsaga, jääb mulje nagu sõidaks loodusparki. Ja hiljem selgubki, et tegemist on sajatuhande aakri suuruse alaga millest Nasa kasutab ainult 7% ja ülejäänud on looduse päralt. Looma ja linnuliike on muidugi meeletult palju. Meelde jäi, et territooriumil elab 6500 krokut ( neid kohtame maanteekraavide mitmele pool ka luuramas). Nii, et niisama metsa pissipeatuste tegema minna ja üle kraavi hüpata pole just kõige targem tegutsemisviis.
Enne päris töötavat keskust on 4-5 miili tee suletud tõkkepuudega ja tuleb pöörata näitusekeskusesse mille juures on lahmakas tasuline parkla. Rahvast on autode arvu järgi arvestades päris palju , putkast antakse parkimisala number. Kõikides nendes suurtes kohtades on parkimine väga hästi korraldatud, suunatakse ja juhitakse, mitte mingit jama ei ole. Piletite ostmiseks kasutame automaati, töötab kiirelt ja mugavalt ning hoiab aega kokku. Raketid juba paistavad, olen nagu väike poisike. Õues on vanemad , suuremad ja väiksemad raketid, saab katsuda , ronida jne aga kuidagi lahja tundub see asi olevat peale esimest hurrad. Et kas see ongi kõik või? Võtame suuna platsi suurima hoone poole.
Meie ees on paar pesakonda ameerika kooliklassiekskursioone. Hoone kolmandal korrusel suunatakse meid rahvaga ühte aula moodi saali ja pannakse käima film. Minu jaoks on see huvitav, kuidas alustati süstikute loomist – selline ajalooline lavastus. Piilun silmanurgast ja näen , et Dellal on kopp täiega ees ja ega Katigi mingit vaimustust näita. Peale 15 minti mõtlen, et kas oleks ehk kodurahu huvides välja minna – tüdrukud on selleks ajaks päris tülpinud olemisega. Õnneks saab film läbi, sein avaneb ja meid suunatakse järgmisse tuppa. See mis edasi juhtub on juba teine ooper. Korraga on meie ümber film laes , seintel , kõlab eepiline muusika ja süstik Atlantise lugu. See tase on juba kõvasti parem. Filmi lõpp on aga nii uskumatult kihvt, et meil vajuvad karbid lahti. Lõpukaader süstikust tuhmub ja korraga ei ole meie ees enam seina ega filmi vaid tema ise – süstik Atlantis rippumas kosmose teemalises suures tulede säras hallis. Tõsine vau! Nüüd on ka tüdrukute silmades sära näha.
Näituse osa on jagatud mitme avatud korruse peale ja kui oled ringiga jõudnud esimesele siis avaneb võimalus peale kottide kappi lukustamist minna süstiku õhkutõusu simulatsioonile.
See on paganam põnev kogemus. Reaalses elus lendasid need riistapuud lõppfaasis kosmosesse sisenemisel 8miili sekundis. Simulatsioonis proovitakse luua siis samad tingimused. Muidugi on kogu protseduur kiirem jne , kõik mängitakse läbi loetud minutitega. Kuna istume raketi küljes süstikus siis keeratakse ka istmed vastavasse asendisse. Nii istumegi kolm minutit jalad ülespoole kuni leondus on jõudnud nulli. Edasi on värin, kolin, müra ja rappumine. Põsed kisuvad taha poole. Väidevalt kogeme hetkel 3-4G raskusjõudu. Oleme orbiidil ja üllatus-üllatus , nüüd avanevad süstiku laepaneelid ja meie pea kohal on tähed ja maakera. Korraga on lust läbi, järgmine seltskond ootab oma vooru. Tahaks veel.
Peale väikest lõunat lähen uurima, et mis pagana bussid need kuhugi sõidavad ja kes meie sissepääsupiletid võimaldavad ka tuurile minna. Piletid on erinevad ja võimaldavad erinevaid tegevusi, näiteks lõunastada koos astronaudiga. Meie omad on need kõige lihtsamad.
Selgub, et saab küll ja jookseme viimasele bussile enne koolijütse keda on sadade kaupa toodud siia. Bussijuht teeb giidi tööd ja suund on läbi väravata sinna päris õige keskuse poole. Ohohh – et kohe nii ligidalt saab näha kosmosekeskust. Maja milles koostatakse rakette on meie bussiaknast paarikümne meetri peale ja õhkutõusu platvorm 150-200 meetrit. Muidugi bussiaknast, siin enam niisama kedagi välja ei lasta . Turva on tasemel giidi sõnul, krokud on kaitsemas igal pool – kosmoskeskuse kõrval lombis kus kõrval töötajate parkimisplats lösutab üks mehine elukas ja teine ukerdab mahutite vahel.
Edasi viib tee meid maailma suurima liikuvvahendi raja kõrvalt. Ma ei oska paremat nime anda asjandusele mis veab rakette 1,6 miili kaugusele stardiplatvormile. Üks vanem roostes mudel on ka näha seisma ja on ikka pirakas jurakas see. Giid vuristab numbreid ette – 40 inimest juhivad seda, 9 mootorit, maksimum kiirus 1 miil tunnis, lugematu arv roomikud jne-jne.
Sõidame nüüd edasi juba päris Atlandi ääres, lained paistavad olevat mehised rannas aga välja meid muidugi ei lasta. Näituse keskus jääb aga ühe kaugemale ja korraga oleme ühe rohelise vanema hoone juures. Tegemist on siis esimese kosmosekeskusega kus Kennedy pidas kõnesid ja käis vaatamas starte. Rahvas bussidest maha ja jälle ühte saali ajaloolist filmi vaatama Apollost. Jällegi avanevad uksed ning korraga oleme juhtimiskeskuses, täpselt selles samas kus 60-70-datel töö käis. Ka kõik tehnika on täpselt sama, vilgub ja sätendab ainult inimesed puudu. Mängitakse läbi Apollo 11 start, tiir ümber kuu ja maandumine. Kõike seda umbes 15 minutiga. Ja jällegi avanevad uksed ja meie ees seisab täies suurus õhku riputatud Apollo 11. Hämmastav! Saame näha killukesi kosmosajaloost, katsude kuukive, istuda õues ja vaadata üle järve stardiplatvormi täpselt nii nagu seda tolle ajastu USA presidendid teinud on.
Tagasi Atlantise juures jõuame veel viimasele kinoseansile Hubble teleskoobi päästmisest. Saal on suur ja tuleb rahvast puupüsti täis. Film on 45 minutit pikk 3D dokumentaal. Ma olen vahete vahel ikka kinos käinud ja pean tunnistama, et nähtud 3D filmid on tekitanud peavalu ja ma ei ole neist vaimustus olnud. Asi on tegelikult selles, et ma ei olegi enne 3D näinud. See mida eesti kinodes pisikeselt ekraanilt näeb on miski sitane 2,5 D – päris tõsiselt kohe!!! Film on täiesti lummav, tuleme kinost välja , vaatame üksteisele otsa ja küsime, et mis asi see nüüd oli. Kuidas kurat oli võimalik, et ma vaatasin süstiku aknast välja kosmosesse ja ei saanud arugi et, tegelikult vaatan ju filmi.
Mõned asjad jätame aga enda teada, kõike ei saa kirja panna JJJ
.
Ps. Ainult nii palju, et natuke murelikuks teeb see, et kui tõesti mõni meteoriit maa poole tuleb siis selline asi nagu Armagedoni filmis oli – see on täielik ulmevaldkond kuuluv teema.
