Selleks, et paremini mõista hommikut Evergladesis, tuleb mõtetes minna Tallinna loomaeda ja just nimelt troopika majja. Ainus, mis erineb on ehk see, et troopika maja on imepisike, Everglades aga meeletult suur. Täpselt selline niiskus, soojus ja kummalised helid nagu troopikas ümbritsevad meid Everglades kui hommikul silmad avame ning rõdule minnes päikesele tere hommikust ütleme. Oleme õnnelikult maganud kella kaheni eesti ajajärgi, siin näitab aga kell seitset varahommikut. Ei tea kas hakkame lõpuks harjuma ajavahega või on tegemist väsimusega?
Ragnar vaeseke kallistas poole ööni vetsupotti – no nii paha oli olla. Kas tegemist on võimalike üleelamistega (krokodillid) või hoopis on tegu poest ostetud kartulisalatiga? Küllap see saladuseks jääbki aga fakt jääb faktiks. Mingi kell jäin mina magama öökivate helide saatel…
Kuid hommikul särab Ragnar jälle kui päike ning olemegi valmis astuma uutele seiklustele. Oleme plaaninud seekord sõita Key Westi suunas ja ehk ainus mure on leida endale sealkandis sobiv öömaja. Ragnar näitab mulle mõned valikud ette, kuid siiski soovitan tal uurida ka minu „kodutööd“ ja nõnda ühiselt leiamegi sobiva öömaja. Hind on sobiv aga eurooplaste jaoks antud tärnid tähendavad ehk parajat „peldikut“. Siiski teeme broneeringu ning anname aru, et tegemist on populaarse paigaga ja nädalavahetusega, millal lihtsalt pole võimalik pirtsutada.
Everglades on tõesti suur ala, seega sõit kulgeb üsna pikalt ja aeganõudvalt. Samuti ööbitud öömajas ei pakutud hommikusööki, mis tähendas hommikukohvi puudumist. Ja kohvita me ju läbi ei saa. Mis siis, et siinne kohvi on tõeliselt lurr.
Veidi aega sõitnud, näinud imelisi hoiatavaid teesilte: ettevaatust puumad, ettevaatust krokodillid – on tegelikult piinlikult sirge maantee äärmiselt igav. Kohvijanused kujud muutuvad veelgi uimaseks kuni näeme ühte nn külakest, kus peaks olema indiaanlaste kodu. Ja isegi kingipood on neil olemas. Kuigi mina kahtlen, et kas maksaks indiaanlasi hommikul vara tülitada, on autojuht keeranud juba poe parkimisplatsile ning sealt ta läks… Jäi teda vaid oodata. Ja kaua ei tulnudki….tuleb teine hirmsa hooga poest välja, lausub kiiresti, et lähme ruttu ära….
Nii siis ongi – Ragnar jõuab vaevalt autosse hüpata, Ragnari järgi jookseb vägev mustanahaline.Juba on autol hääled sees ja mustanahaline meie auto ees. Ütlen ausalt – oleme Dellaga täielikus arusaamatuses – mis toimub aga see kõik toimus väga kähku. Nojah – mustanahaline seisab auto ees, Ragnar lõpuks väljub aegluubis ning kuulen kuidas mustanahaline lahkelt teed juhatab – et ikka kus kohvi saada. Ja lõpuks longib neeger kenasti poodi tagasi… Mis Ragnaril hakkas – ei oskagi seletada sest tema ainus seletus oli, et ega see õige värk pole kui indiaanlaste külas mustanahaline tegutseb J
Kuid juhendaja juhatus viis meid tõesti täitsa õigesse kohta – on olemas suur Miccosukee indiaalaste keskus. Esialgu siseneme suurde majja, kus leidub pood ja meie päästerõngas – kohvi joomise võimalus. Veidi ehk tummalt seisame kohvimasina ees kuni üks kena töötaja meile appi ruttab. Millist kohvi on vaja? Sooviks kange kohvi? Valik on tõeliselt suur. Ragnar saab kange kohvi, mina targu võtan keskmise Kenya kohvi ning Dellale valmistame läbi raskuste kakao. Lahus, mis lõpuks topsi maandub on üle ootuste kange ning kasutame juhust kallata ohtralt piim, mida on siin loomulikult erimaitselisi. Palun väga – vanilli maitseline piim või hoopis kookospiim? Või valid pähklimaitselist? Jah…sellest suurest valikust sain aru alles siis kui Della mulle ütlema hakkas, et maitse ometi mida sa kakao hulka topid.
Vaatame veidi poes ringi, näeme kohalikku politseid ning piilume õues läbi tara indiaanlaste küla – no tahaks ikka neid indiaanlasi näha. Küsime poest järgi ning olemegi raha eest indiaanlaste juures. Näeme kuidas kaks vennikest – no välimuse järgi võib isegi öelda, et indiaanlased – teevad turistide silme ees käsitööd. Istume samuti veidi indiaanlaste köögis kus tossab lõke aga külas pole näha mingit liikumist. Keda pole – on indiaanlased, on vaid krokodillid. Õnneks asuvad nad tara taga ning ei pea muretsema, et meid on siia nende söögiks meelitatud. Teeme fotosid, kolame ringi ja ohoo… leiame külastajatele mõeldud putkakese – soovid süüa aga palun. Ameeriklaste toitu või indiaanlaste? Ei saa ju nii ära minna, et ei maitse kohalikku toitu. Võtame indiaanlaste saia, mida tegema asub üks mustanahaline tüdruk kes suur seletada ei oska – milline on vahe ameeriklaste ja indiaanlaste saia vahel. Pole hullu – laseme tal siis siiski tainast peksma asuda ning jalutame ümbruses ringi. On loodud tore laudtee üle soo kus puhkekohti rohkem kui seeni pärast vihma. Näeme kahte musta suurt siga ja ega muud tegelikult polegi. On vaid kuumus, niiskus.
Lõpuks rõõmsameelne teenindaja annab üle ühe saiakäraka, mis lapikuks surutud. Della saab esimesena kuumast saiast tüki murda. Mälus teine tükki ning oskas isegi tabavalt midagi kommenteerida, mis hetkel meelde ei tulegi. Kuid tegelikult maitses sai täpselt nagu õlis keedetud sõõrik, soolane variant.
Külastame ka ühte muuseumit, kus saame teada indiaanlaste ajaloo kohta.Polegi nad siin püsielukad vaid „küüditatud“ Eks kohanemine annab võimaluse elus olla. Seda siis tänaseni kuigi pean tunnistama, et õigeid indiaanlasi me vist ei näinudki.
Järgmisena teeme ringkäigu krokodilli farmis. Suured krokud koos kilpkonnadega on eraldatud saarekesele, väiksed beebid sulistavad omaette. Saame vaid ühe ringi farmis tehtud kui suundume järjekordsele etendusele ehk õppetundi „kuidas käituda krokodilliga“. Vastu võtab meid järjekordne mustanahaline ning nõnda me etenduse algust ootame. Esialgne hirm, et olemegi kolmekesi õnneks paika ei pea.Kui esialgu tundus, et oleme indiaanlastel külas ainult meie, siis vaikselt imbus teisigi turiste krokodilli etendust vaatama.
Must poiss tegi etendust kenasti, nii viisteist minutit. Kindlasti oli tal tehtud see viisakalt võrreldes meie eilsele privaat „krokodilli“ etendusele. Samas au andes, tegeles must poiss ikka suurte krokudega…
Ja nagu iga etenduse lõppedes on kohustuslik teha beebidega pilte – kes muidugi avaldab soovi. Meie laseme siinkohal jalga, sest aitab nendest krokudest nüüd küll. Ja mustanahalistest indiaanlastest.
Kuumavas päikeses on autos siiski väga hea olla küll. Kihutame oma järgmise „kodu“ poole. Ikka läbi Evergladese, läbi Miami eeslinnade. Muide– siin tõesti lendavad pisikesed lennukid kus lehvib sabas silt. Olgu siis sellel sildil mis iganes – palju õnne sünnipäevaks, palun abiellu minuga või mõne poe reklaam – kuid taevalaotuses neid lennukeid on.
Meie elukoht on tegelikult poolel teel Key Westi. Teekond tippu on piisavalt pikk, seega on mõistlik kuskil ööbima jääda. Kas siis Key Westis või mõnel teisel „saarel“. Meie valikuks osutus Marathon ja hotell on kokkuvõttes suur üllatus. Olime ju valmis „peldikuks“ saime aga kahetoalise, rõdu ja suure köögiga majutuse. Esiukse ees laiub kanal kus uhked jahid on randunud, teisepool aga suur rõdu… nojah…vaade siit pole just suurepärane.
Ründasime lähedal asuvat poodi. Ikka selleks, et üle pika aja ise midagi süüa teha. Käime, vaatame ja korv saab „paremat“ täis. Ja kui vaid näeksite kui palju ostavad korraga ameeriklased! Viis kalkunit, seitse suurt pakki krevette…anname neile andeks- tänupühad ju tulemas.
Maksmisel tekib omamoodi kummaline juhtum. Nimelt makstes küsib aparaat kas tahad saada sularaha tagasi ning annab valikuks summad 20 – 50 dollarini. Kuidas see asi tegelikult käib – ei teagi. Peame täpsemalt järgi uurima J
Meie tahame saada sularahas 20 dollarit J
Poest saabudes, peale pisikest basseini külaskäiku valmistame köögis – päris ise süüa J
Grillkana küll oli poest ostetud aga muu mudru tegime ise – ja te ei kujuta ette kui hea see oli! Lõpuks kodune toit! Della käis vahepeal veel jääd toomas, mis USAs nii tavaline on . Jäämasin seisab kuskil koridoris ning toodab hunnikutes jääd. Ja seda kasutatakse hoolega – joogi sisse, külmkohvrisse jne.
Peale sööki aga külastasime ühiselt meie hotelli pesumaja. Taarusime oma kahe mustapesu kotiga kohale, avasime endile sobiva masina ning lükkasime kogu pesu sinna. Jah – ruumi oleks selles pesumasinas veel tonni jagu pesule olnud aga meie esinesime tagasihoidlikult. Kogu pesumasina pesukord maksab 2 dollarit. Sisaldab see siis ka pesuvahendeid, milliseid ei oska öelda. Raha masinas, valid programmi ning tablool seisab kellaaeg, millal pesu on pestud. Olen veidi ärevuses – kuhu ma selle pesu nüüd kuivama panen? Loomulikult oli see asjatu mure – pesule järgi minnes on pesu kuivanud ning masinast väljavõttes lausa tulikuum. Sirged samuti, justkui triigitud.
Kas kodus minu pesupesemine maksab 1.50 eurot? Võttes arvesse elektri, pesuvahendid, kuivatamine, triikimine ning minu aeg? Mul hakkas endast nii kahju, mõeldes mida pean mina kõik tegema, et puhtad riided selga saada?
