Howdi on siis lühend millega sind lõunaosariikides pea igal pool tervitatakse. Vahet ei ole kas lähed poodi või sattud tänaval kellegiga kokku , ikka tuleb paar sõna vahetada. Kus juures mulle hakkab tunduma, et see keep smiling ei olegi võlts. Inimesed on lihtsalt väga sõbralikud, abivalmid, jutukad ja rõõmsad.
Hommik on ärev, läheme esimest korda Katiga neti panka ja avastame et, kontodel on tehtud laastavat hävitustööd. Midagi on täitsa pekkis, hotelliarvete eest on kasseeritud tunduvalt rohkem eure kui oleme taalades maksnud. Hetkeks tekib täitsa ahastus, et meie kaarte on julmalt kuritarvitatud. Ei oskagi muud teha kui läheme hotelli abi paluma. Proua on väga abivalmis, kurdame talle oma mure ära ja ta võtab lahkelt ühendust viimase hotelliga. Selgus see mida ta arvas. Nimelt bronnivad siin hotellid tihtipeale 50-100% suurema summa kui oled tasunud. Selleks, et vajadusel sinu korda saadetud sigadused sisse kasseerida. Enda teada oled küll maksnud 85 USDi aga maha on võetud näiteks 150 USD, paari päeva möödudes see raha tagastatakse. Osad kohad teevad nii ja osad mitte. Minul on Best Westerniga Tampas aga siiani veel lahtine, mul on pea kolme kordne summa maha võetud sellest mis oli arve.
Rahunesime maha , kinkisime Annekese sokolaadi adminnile ja võtsime suuna krokude koju Evergladesi. Hommikul otsustasime, et proovime nii hakkama saada, et välja sööma ei lähe ja ostame söödavat kaasa. Parajasti jäi tee peale ka Walmart superstore ja nii me siis seal hommikul möllasime. Nuu sellest poest saab vist igal aasta ajal kõike. Lolliks võib minna lihtsalt, ausõna.
Everglades on väga suur rahvuspark mida läbib ainult üks kõige lõunapoolsem tee. Tegemist on soo ja soosaarte vahelise märgalaga kus elab hulgi roomajaid, kahepaikeseid, linde, putukaid ja puumasid. Nii oli üks hekt tee peal hoiatussilt, ettevaatust järgneve kolme miili jooksul on palju puumasid – täpselt nii nagu eestis põdrasilt.
Everglades pole üldse lihtne laupäeval leida ööbimist. Bookingust tegime luuret aga leitud putkad ja hambutu indiaanimutt nende eest küsimas röögatut tasu võttis junni jahedaks. Sõitsime tunnikeses edasi ja tagasi pisikeses külas ning lõpuks õnnestus siiski saada elamine. Ööbimispaik on senistest kindlasti üks viletsemaid aga see polegi siin oluline. Check-in tehtud ja walmarti kartulisalat sisse söödud sõitsime tagasi seminiole indiaalaste külla. Indiaanlased olid linna Maci sööma läinud, vähemalt nii arvas üks kohalik valge – et pidid ikka siiamaani olema sellised isepäised tegelased. Panevad closed ukse peale ja neil savi. Minu autost 10-15 meetrit eemal oli aga üks 2m kroku arvanud endale toreda peesituskoha leidnud ja nii tormasime seda filmima. Tüüp lihtsalt lesis maanteest 3-4m kaugusel , piilus mööduvaid autosid ja mõnules. Õnneks oli küla kõrval ka matkarada mis viis 1km sügavale metsa. Raja esimene silt oli mõnus – kõndige raja keskel, hoidke silmi peal tee äärtel ja laske krokudel omi asju ajada.
Järgmised sildid olid madudest kes kõik killivad sind paari tunniga, edasi tuli murdja puuma ja karuott. Nu mis sa muud teed kui kõnnid raja peal nii, et silmad aina käivad ja iga krõps ehmatab. Rada on vinge, elu keeb sinu ümber lihtsalt. On see siis lind, ämblik või kroku aga täielik djungli möll. Arutasime Katiga , et huvitav kaua me elus sellises kohas püsiksime. Arvestades seda kuidas mitte kuskilt lendas pirakas kroku korraga vette siis mitte vist kaua. Me lihtsalt ei oska näha selles võõras keskkonnas ohte. Õnneks ükski elukas meie vastu suuremat huvi ei tundnud ja nii pääsesime rajalt terve nahaga. Muidugi kui see suur kroku meid ehmatas ja veits kõvenat häält tegime siis jooksid kaks linde pildistavat ameeriklast ka kohale, et kas kõik on ikka korras. Plärts oli päris suur.
Minu üks suuri soove on olnud sõita siin airboatiga. Uurisime ühte ja teist firmat ning lõpuks jäi sõelale Jungle Boat nimelne ettevõte. Põhjus lihtne, nemad pakkusid ka kroku näppimise võimalust.
Siin kohe ka see asi kõikidele reisihuvilistele. Hinnad tuuakse välja enamasti igalpool ilma maksudeta, see tähendab, et võtad oma flaieri ja lähed sellega firmasse. Kõige pealt saad kupongide eest alet ja siia pannakse maksud otsa. Mis kokkuvõttes tähendab seda, et hind on ikka sama või natuke kallim kui reklaamis. Lisaks selle elavad kõik teenidajad ainult jootrahast ja mõnes kodas on kohe välja toodud, et teie giid või kapten elab jotsist mida on soovitav visata 15% arvest…… Viiendal reisipäeval hakkab asi selgeks saama, algus oli ikka veits segane kogu see värk
Meie paadisõidul on ka tasuta boonus- time to hold gator! Hoida elusat krokupoissi käte vahel, seda peab saama. Meil on enne paadi lahkumist ( kuhu tuleb eraldi sõita) 1 tund aega ja nii suundume kiiresti üle tee korkusid hoidma. Rada viib jälle kuhugi metsa, megasuured ämblikud sibavad ringi, paar papagoid näitavad ennast . Rada- postide peal ääristatud kitsas laudtee. Laudtee all on muidugi vesi ja ümberingi tõsine djungel. Meid ootavad kaks umbes 18 aastast kutti. Üks on ilma käeta ja teisel on pooled sõrmeotsad kadunud….. Üks kutt võtab asja ette ja järgneva 30 minuti jooksul tehakse meile suuremate ja väiksemate krokudega privaatshow. Lisaks sellele saame ka enda hoida ühe 3,5 aastase isase Bandiiti. Bandiit on umbes 5-6 kilo raske, ääretult pehme ja jaheda nahaga kroku poiss. Meie turvalisuse huvides tõmmatakse talle pael ümber koonu. Della puhul tabab ta ära, et tüdruk ei jaksa ehk haaret hoida ja elukas teeb mõned tõmblemised. Midagi hullu aga ei ole. Kutt teeb aina hullemaid trikke , on teine viienda põlve ranger. Korraga avastan, et kell nõnda palju ja peame sõitma 4 miili edasi paadi peale. Tuleb välja , et kuti isa on meie kapten. Lahe!
Kuti isa Devin on veelgi lahedam kuju. Selline tõeline lõuna soomees sarjast swampman mida History kanali pealt võib näha. Alustusk söödame ta „office“-lt vahukommidega eriti suurt krokut ( sihuke 3m pikk). Teen kiiresti kaks Budi ja sõit võib alata. Oleme gruppis kolme vanema usa õega, seega on meid paadil kokku kuus + kapten. Muidugi saame esirea, sest usa õekesed on hirmul ja poevad kapteni ette kõrgemale pingile. Devin on hoos! Ei tea kas igakord aga meile teeb ta show täie raha eest. Ma kolmekesi karjume rõõmust kui see airboat kihutab kitsaste veesilamde vahel, keerutab ja tõmbab kässarit , piruett siia ja sinna , vesi lendab ning matka lõpuks veel hüpekas. Muidugi vahepeal võtab mees hoo maha , taskust singi tüki ja näitab kuidas 3 meetrine kroku teda ära süüa tahab ja tema singiga mängib kui toreodoor härjaga. Vaevalt ma elus enam nii lähedalt looduses suurt krokut näha saan ku täna – ma pakun , et see vahe oli 3 meetrit. Vennal jutt jookseb ja nalja on palju. Sõidu lõpuks tehakse väiksele eesti tüdruke elukogemus ja nii võtab Della enda istumise alla kapteni tooli ja juhtkangi ning keerutab meid vee peal edasi tagasi. Ameerika kombe kohaselt saab ta suure aplausi. On mida teistele rääkida!
Tänane päev on küll nii läinud, et plaatide peal on juba 1 tund musta materjali. Lihtsalt niipalju on põnevat filmimaterjali.
Everglades – see on raamatus „ 1000 kohta üle maakera“ mida elujooksul näha – tehtud. Umbes 980 kohta on veel teha JJJ
.
