Tampa, Busch Garden. Asutatud 1959, üks suuremaid USA loomaparke, teemaparke ja ameerika raudteede atraktsioone.
Avatud igapäev 10 AM to 6.00 PM. Piletihind 89 USD per nägu 1 päev.
Hommik kell 5.45 kohaliku aja järgi on meie pere üleval. Katrin on unetu ja nii kobimegi alla hommikusöögile. Õnneks on usakad ka varase ärkamisega ja hommikusöök on avatud. Vahvel vahtrasiirupiga, külm keedumuna ja donatsite valik. Ei vorsti , juustu, leiba. Nii võib nälga jääda.
Oleme kella 9-ks parklasaba järjekorras Busch Gardenis. Parklasse hakatakse laskma kella 9.30-st ja selleks ajaks on autosid meie järgi vähemalt sadakond. Parklasse sissepääs maksab 15 USD. Varane tulek tasub end ära sest saame maguse parkimiskoha kohe peatuse juurest kus inimesi minirongidega veetakse sissepääsu juurde. Parkimis ala on suur, ma arvan, et kokku umbes 5-6 roccalmaare esist parkimisplatsi aga võib-olla ka suurem.
Piletid käes , suutsin isegi 10 usdi kogusumma väiksemaks rääkida ( olin miski kupongi hommikul alla laadinud aga see ei olnud õieti aktiveerunud) jäime ootama sissepääsu juures kus rahvas kogunes. Täpselt enne avamist tõmmati tähelipp vardasse ja hümn hakkas mängima. Rahvas tõmbas tikksirgeks, käsi pandi südame koha peale ja lauldi kaasa. Ainult meiesugused turistid vaatasid suu ammuli patrioote. Hümni lõpuks kõlas korralik aplaus.
See park on midagi sellist mida kindlasti euroopa mandri peal olemas ei ole. Üks päev annab aga piisava ülevaate kui jaksad vähegi liigutada. Alad on ära jagatud ala Tibuktu, Egypt, Jungala ja vastavalt teemale siis loomad ja ehitised-atraktsioonid amerikalikus kompotis. Väga vahva oli muusikaline taust, siis häälte või lihtsalt meelodia taustal. Esimene tutvus krokude ja ahvidega tehtud oligi meie ees Cheetah. Selle roller-coasteri ( ameerika raudtee) motoks oli gepardi kiirus. Võtsin ette ühe valvuri-giidi ja uurisin kõigepealt, et kuidas sellega ikka on – Kas meile sobib oma esimeseks sõiduks see võtta? Tegemist oli siis mediumklassi kuuluva lõbuga.Olgu siin kohal öeldud, et kõrval olev Shekira on üks USA suuremaid….. Igasugu kaamera või telefoni kaasavõtmise mõte laideti resoluutselt maha ja nii toppisime oma kodinad kappi ära. Ronisime stardi platvormile.
Meie entusiastliku tütre nägu tõmbas aga täitsa kaameks ja peale esimeste startijate lendu oli Dellal nutt lahti. Ausalt öelda ehmatas nähtud pilt ka meid. Midagi, ära tuleb see asi teha ja nii olimegi ühel hetkel Dellaga kõige viimases „ vagunis“. Katil oli kindel soov, et mina oleks Della kõrval – äkki jaksan kinnihoida kui midagi peaks juhtuma. Nii saab mõelda muidugi ainult inimene, kes pole kunagi varem sellise asjaga sõitnud.
Järgneva võiks kokku võtta nii – see riistapuu kiirendab paari sekundiga pea 100 km/h tunnis , teeb paar sõlme, kihutab üles ja alla, pidurdab ja kukutab, raskusjõud on 4G-ed. Ma tunnistan täita ausalt, et panin vahepeal silmad kinni ja mõtlesin, et see on nüüd lõpp. Kogu seda lõbu saab korraga umbes 1.30 minutit. Täiesti selge on ka see, miks inimesed röögivad. Kurat , see vabastab adrenaliini , muidu võid lõhki minna kui seda enda sees hoiad. Della oli sõidu lõpus nii sokkis, et lihtsalt värises üle keha. Kati oli vast kõige tublim, ei kaevanud peale hirmu millegi üle.
Minul võttis kaela täiesti valusaks ja pani pea valutama. Kui esimene ehmatus üle läheb siis tekib isegi tunne, et võiks veel sõita. Enne sulgemist tegidki Kati ja Della suurest hirmust vaatamata veel kaks ringi. Mina oma kange kaelaga mängisin operaatorit. Della on ikka huvitav küll, röögib ja nutab sõidu ajal nagu ratta peal aga ise tahab veel ja veel. Saa siis lastest aru. Kõige õudsema koha peal tehakse pilti ja nii on võimalik enda hirmust segased mordad peale sõitu osta fotona. Kuna nii häid pilte näo moondumistest pole õnnestunud endal teha tuli parki jätta ikkagi veel dollareid…..
Serengeti Safari – see on üks väheseid lõbusid mille eest tuleb pargi sees eraldi maksta .
Iseenesest päris tore üritus. Saab rangeriga sõita dziibi kastis mööda savanni , näha kõik võimalike aafrika elukaid ligidalt ja lõpuks kaelakirjakutega sõprust süüa st. salati lehtedega neid autokastist toita.
Kongo River Rapids – tehis raftingu moodi asi, keerled suure kollase ümarguse paadiga mööda vahutavaid kanaleid. Loobib siia ja sinna ning dzunglist tulistatakse sind veega. Hea õnne korral õnnestub täiesti läbimärjaks saada nagu Katriniga juhtus.
Stanley Falls – vesine versioon ameerika raudteest. Selles saime kolmekesi koos olla. Metallist tehtud puutüve imitatsiooniga kanuu moodi asjanduses sõida üles ja alla rennides kus voolab vesi, lõpuks kukud sellega kõrgelt ja kõik lõppeb sellega, et vee takistus pritsib kõik sees olijad läbimärjaks.
Sand serpent roalers – vanaaegne ameerika raudtee, loksutab vasakule ja paremale.
Living animals theatre – kuidagi moodi on suudetud panna paarkümmend erinevat loomaliiki tegutsema piraadilaeval. Rotid tõmbavad purjeid ülesse, kassid roolivad laeva ja koerad sõuavad, lisaks kotkad, papagoid, kängurud,sead, laamad jne-jne. Laulu ja näitemängu kuhjaga juurde. Kohati tundus nagu vaataks muusikali. Tegelikult väga kihvt show, ei kujuta ette kuidas nad on suutnud isepäised kassid tegutsema panna meeskonnana.
Atrakstioone on muidugi palju-palju rohkem, meie tegime lihtsalt sellise valiku.
Õhtu lõpuks sain ka ühe sellise unistuse täidetud mis usa filmides tavapärane. Selline söögikoht kus roosas kitlis valge põllega tädi sulle kohvi käib kannust valamas, suure menüü ette annab ja siis leti taga pannkooke või burgerit tehakse. Selline klizee J
. Ja täpselt nagu filmides see ka on. Tehtud-nähtud-söödud-joodud !
