Kass kräunub. Kurat, tõuse üles ja lase välja, alati kella 3-4 vahel tal see häda peale peab tulema. Teen silmad lahti ja mõistan, et ma pole ju kodus. Kassikisa jääb vaiksemaks ning põõnan edasi. Kell ei olegi väga palju kui ärkame. Akna taga on kõik valge ja hall, lund on tulnud ikka korralikult . Säh sulle kevadet. Teeme kohvi ja pistame nina ukse vahelt välja. Kuused kõiguvad lumekoorma all mägede nõlvadel, tuul keerutab siia-sinna. Miskid elukad vahivad punnis silmadega maja kõrvalt, üks on vähe julgem ja krõpsu peale kaugemale ei jookse. Tuleb maja peremees Branko hanguga, tervitab meid, uurib, et ega kohvi taha ja asub lojustele heina ette viskama. Maja kõrval mäe nõlval on metskitsede jaoks aedik, siin elab Kiki isane) oma haaremiga. Kümmekond emast ja trobikond väiksed kitsekesi sekka, kuskil 30 isendit. Teisel pool aeda on väike laut uuristatud kivide vahele, seal jookseb emis koos põrsastega maisi pugima. Kärssadega puhivad ja suuga röhivad, üks isukam kesik saab ema käest tappa ahnitsemise eest.
Kostab ka Donaldite prääkse aga ju on nende jaoks ilma olud liiga sandid ja külla saabunud eestlased jäetakse tähelepanuta. Kell on natuke kümme läbi ja Brankol on kindel soov meile napsi pakkuda. Küll seletan, et pean autoga kohe sõitma aga kuskilt ilmub välja suur pika kaelaga pudel punase vedelikuga ja nii avastame end olukorrast kus majarahvas ootab põhjani võtmist. Minul läheb see lihtsalt, jook on täitsa hüva ja nii umbes 30 kraadi. Katrin teeb sloveenide rõõmuks kino. Ta üritab seletada, et kell alles nii varajane ja tema pole harjunud ikka kell 10.00 jooma. Eks see pits ole ka suuremat sorti. Ega ma armu talle anna, võtan kaamera välja ja kukume kooris sloveenia keeles kümneni lugema. Oiii, saan paar mahlast sõna kuulda enda suunas ja kui numbrid läbi võtab ta end kokku ja kulistab napsu sisse. Majarahval on Katrini puristamise peale rõõmu laialt. Maja peremees tahab kangesti välismaa autot katsuda ja lõpuks löön käega. Heaküll, eks sa siis harja teda lumest puhtaks.
Eelseisev allasõit mägiteel teeb mind veidi murelikuks. Kette autol ju pole… ja oleme jällegi üllatusest keeletud. Kuidas kurat on võimalik, et tee on sisuliselt lumest puhas. Jääb mulje nagu föön või puhur oleks sõitnud tee peal. Poole mäe peal kaob aga lumi üldse ära ja avastame sõitmas lilleliste aasade vahel. Lumikellukesed, sinililled, ülased ja priimulad, sekka mõni meile tundmata õieline.
Teel Tolminites jäävad meile ette tuttavad külad Idrisko, Kamno, Volarje. Teeme peatuse Volarje silla juures ja vaatame Soca üle. Looduspilt on kõvasti muutunud. Sügisene metsik üleujutus on jätnud oma jälje. Palju puud on kadunud, võiks öelda et kohati on muutunud jõeäärsed nõlvad niipalju, et mõningaid kohti on raske ära tunda.
Tolminites helistan Zlatkole tema kodu eest. Mees on segaduses, mis , kuidas, kas me oleme tõesti siin. Tema on Zhivanaga Volarjes. Kimame sinna. Mõlemad on ikka väga jahmunud, et kuidas küll meie jälle siin oleme. Tunnike möödub imekiirelt. Jutustada on ju nii palju. Kanin köisraudteel kukkusid kaks vagunit alla, õnneks tühjad. Kohalikul omavalitsusel aga raha pole ja tunduvat tõenäoline, et seda enam ei avatagi.
Majandus on veelgi raskemas seisus ja paljud otsivad võimalusi välja pool Sloveeniat õnnele. Euroopa Liitu ei usu siin suurt keegi ja ennustatakse, võiks öelda isegi oodatakse selle monstrumi lagunemist. Põhiline, milles me kõik ühel nõul oleme on see, et sõjad tulemata jääks. Kliima äärmused mõjutavad turismisektorit tugevalt ja kallinevad hinnad annavad teise osa. Elektrihind on aga nii tühine, et meie sõpradel pole aimugi, mis see kilovatt maksta võib. Maja arve on ikka see 35 euri kuu ja kes neid sente seal viitsib kokku lugeda……
Hakkab sadama vihma, vihmajumal on kohal ju. Ausalt öelda see vihma koos meiega igal pool hakkab juba pinda käima. Kuda see halva ilma magnet nii küljes meil küll on. Külad on väga-väga vaiksed, siin vaadatakse aiatööde algusaega mitte toominga aga mäenõlvade järgi. Lume piir jookseb umbes 400 meetri pealt . On 50 aasta kõige külmem kevad. Nii nad kõik räägivad siin….
Kozjak on vahva, mühiseb ja kohiseb nagu ennemuiste. Plaanisime küll mitut muud uut tegevust aga ilmaolud on kõigile nendele kriipsu peale tõmmanud ja nii läksime lihtsalt loodusesse kondama. Ja üleval pool sajab aina rohkem ja rohkem lund…. Täna õhtul on see olukord juba selline, et hakkan tõesti mõtlema kuidas ma homme autoga alla saan. Meie elamise juurest algab tee Matajuri peale, sinna on 800m tõusu , üleval pidavat olema pool meetri lund. Karta on et seda on homme hommikuks lausa meeter. Eks näis , äkki tuleb veel päike välja ja saab üks pisike aga ajalooliselt kuulus mäekene vallutatud.
