Reede hommik kell 6.05 ärkan niisama, kell ei jõua isegi heliseda. On aeg kohvi juua, viimased kodinad autosse visata ja teele asuda. Sõidame välja täpselt kell 7.00.
Külm on, armatuurlaua tabloo näitab -9C.
Seekord olen võtnud eesmärgiks püüda sõita säästlikult. Kummalisel kombel on Pärnu mnt nii tühi, et imelik hakkab. Esimene auto, mis mulle ette jääb on alles Halingas. Teeme vähem peatusi, imen e-sigaretti ja Läti on väga kiirelt Leeduks muutunud. Paarkümmend kilomeetrit enne Kaunast hakkab lumi kaduma. Liiklus on jälle tihedamaks muutunud, tiksun aga siiski rahulikult edasi. Vahetult enne Poola piiripunkti teen esimese tankimise Nestes. Uskumatu aga tõsi – 9,5 l/100km kohta on 6,7l/100km. Muidugi on abiks olnud meeletu tagantuul aga ikkagi. Pole üldse paha tulemus.
Poola on rahulik, isegi väga rahulik. Selgus saabub teises linnas, kui kohtame suurt rongkäiku ristide ja oliivioksadega. On miski katoliiklik püha ja poolakad ajavad omi asju kirikute vahel. Liiklusele tähendab see ainult üht sõna – very good! Ikkagi on külm ja meeletu tuul, lagedatel väljadel tekivad tuisuvaalud ja asfalt sulatab päikese käes lund, mis tuule all jäätub. Kohati on päris keeruline ning hoog tuleb lasta 70-80 peale. Oleme seda Poolat läbinud ikka juba omajagu kordi aga ikkagi suudame sõita veelkord Varssavi poole uut teed.
E67 pealt olema sattunud miskile uuele marsuudile ja nii läheneme Varssavile hoopis tükkis Kalingradi poolt. Ajakaotust see kaasa ei too, teed on paremad kui Tallinna omad ning natuke põnevust kulub ju ära. Kella 19.00 paiku oleme teel Varssavist välja. See pikk trass A2 on lõpuks enam-vähem valmis saanud.
Millegipärast on aga poolakate aju ikkagi nii ehitatud , et ilma valgusfoorideta kiirtee ristmike nemad välja mõelda ei suuda. Jätkan rahulikus tempos, üle 130km suurt ei lase, ilm ka lumine ja külm ning väsinud olekuga ei viitsi siin kohalike Kubicatega võidu punnida. Nii mõnigi vana Transit vurab meist mööda. Ausalt öelda näeme ka päris palju usinaid pollareid tee ääres. Paistab, et majanduskriis on ka siin teinud oma tööd ja trahvikviitungeid (või füüri saama) ollakse agarad kirjutama/korjama. Meiesugused “säästu” venivillemid ei huvita aga pollareid.
Gorski hotellist oleme möödas ja keerame A1 peale. Kell on juba 21.00 ning meie tänane hotell paistab Piotrkow Trybunaski nimelises linnakeses. Mingeid ootusi meil pole, 38 euri eest kolmele pole just põhjust suurt luksust oodata.
Polegi kõige hullem, tuba on suur ja soe, peldik puhas – hotell Altamiras. Esimesel korrusel on ka restorani moodi asi, ühtegi hingelist seal pole aga kõht on tühi ja miskit tahaks kangesti hamba alla saada. Katrinil ja Dellal pole söögiisu aga kaastundest minu vastu tuleva kaasa. Menüü on kadunud asjade hulgas ja kokk esitab mulle väga lihtsa küsimuse. Ütle mis sa tahad ja ma teen. Noo, ole hea mees ja tee mulle väsinud reisijale natuke miskit grillsiga. Kokk kappab kööki ja 10 minuti pärast serveeritakse mulle kaks hiigelsuurt grillkarbonaadi koos salati ja ahjukartulitega. Juba teab mitmendat korda tõden, et vähemalt lihaga poolakad praadides ei koonerda. Kann kesvamärjukest juurde ja olengi kutu. Väsimus võtab oma ja meie pisike pere magab 22.30 (Poola aja järgi) oma und.
