Ega kaua magada lasta, keegi ikka kuskil kobistab, nii ärkame kõik enamvähem ühel ajal. Rõõmus sigin-sagi, hommikused võileivad ja aurav kohvi. Õues on ikka ühtlasel hall ning köögilamp tilgub endiselt.
Jätame seltskonna kööki koristama ning põrutame Jämsässe vidinat ostma, mis võimaldaks Wii bändi õhtul mängida. Esimene pood, kuhu sisse põikame on meie Selveri ja Prisma vahepealset. Toitained on enamvähem Eestiga ühes hinnas (osad kallimad, osad odavamad) on valik tunduvalt suurem. Käime ka kohalikus tehnikapoes, spordipoes kui ka pisikeses “säästumarketis”, kus poetöötaja meil sabas jõlgub ja varjamatult meie tegevus jälgib. Küllap töötajatel on põhjust igat eestlast poes jälgida, on vaatamata sellele ikkagi tore käia ringi Jämsä linnakeses, kus tänavareklaamid on eesti keeles.
Tagasi turismikeskusesse kulgeme veidi teist teed, mis on kindlasti oluliselt kaunim kui peatee. Käime korra läbi ka Himose vastuvõtust ning hangime ümbruskonna kohta infot ja põrutame autoga Länsi-Himose tippu. Vaade ülevalt on tuuline, kuid see-eest imeline. Jah, siit alla ei tuleks ma isegi mitte kelgutades….
Täna avatakse nõlvad kell 12.00 ning Pohjois-Himos suletud, valin tänaseks tegevuseks matkata just põhja-Himosele. Matkatee pikkuseks on antud vaid 1.8 kilomeetrit.
Jätan suusatajad nõlvale möllama ning jalutame koos Dellaga edasi-tagasi. Ei taha tema kohe üldse suuski jalga panna ning veelvähem võtta ette 1.8 kilomeetrist matka. Panen tüdruku kelgule ning eemaldume vaikselt lääne nõlvadest. Otsime väikest küngast, kus saaksime kelgutada (ametlik kelgumägi mingil põhjusel ei sobinud) ja nõnda leiame endid Keski-Himose ehitusplatsilt. Mõnusalt lahtiaetud teed, korralikud murdmaarajad ja ei ühtegi suusatajat, rääkimata jalutajatest. Vaid vaikus.
Mõnelt künkalt saab Della päris uhke sõidu ning parandab tüdruku tuju. Oleme jõudnud Põhja-Himosele. Mäemasinad undavad nõlvadel, keegi parandab köisraudteed. Istume ja puhkame ning asume tagasiteele.
Seekord valime teise tee, mis osutus veelgi lühemaks kui tuldud rada.
Peale lõunatamist suundume tagasi mäele, seekord on Della otsustanud siiski suusatamist proovida. Jään teda õpetama – ikka pisikeste sammudega, mis lõpuks tähendas seda, et jooksin mööda nõlva üles-alla ja nii ikka mitu head tundi. Lõpuks rauges minu jaks ning tüdruk hullas juba iseseisvalt.
Õhtul kodust leiame eest Mari, kes täna köögitoimkonnas askeldab ning isuäratavaid kotlette valmistab ja kõigile väsinud reisiseltskonnale hästi maitseb.
Wii saadakse tööle ning mõni tund tunneb seltskond sellest rõõmu, kuigi vahepeal Taavi justkui ärritub – ei teagi kas põhjuseks on viletsad bändiliikmed, kummaliselt käituv kitarr või Ragnari jutt, kuid pärast kella 23.00 paneme pillid kotti ning anname naabritele öörahu. Elis, Della ja Lisete möllavad õues ning meie õhutame tuba, et öösel veidikenegi oleks võimalik magada.
