Sloveenias Volarje külas šamaanlust harrastav Ragnar pani ilmaennustuse võimed proovile ka kodumaal. Muud ei oska ju sellekohta öelda. Terve sügis on olnud vihmane, külm ning vaid nädal enne meie Hiiumaa matka tuli taevast alla pehmet valget ollust, mis enamusele järjekordselt ootamatult maha sadas.
Kuid just sellel päeval, mil praamiga Hiiumaale lähenesime paitas meie põski imeliselt kaunis päike ning ilmgi oli mõnusalt pehme. Taavi ja Mari nääklemise saatel mängisime praamil täringumängu selleks justkui loodud baarilaual, mille all põrandal vedelesid meie suured matkakotid kuhu varutud söök ja jook, sekka topitud mõned riidehilbud. Päikesekiirtes sillerdavad tolmukübemed, kaasreisijate unisevõitu vestluskõmin ning õrnalt ninasõõrmeid paitav kohvilõhn – nõnda võiks võtta kokku minekut mandrilt saarele.
Õnneks pole Hiiumaa mandrist lähemale ega kaugemale ujunud vaid endiselt täpselt õiges kohas. Siin võtab meid vastu ka õbluke Sarve küla perenaine Heli. Kriitilise pilguga kuid osavalt seda varjates tehti tema poolt mandrikatest justkui röntgenpilt.Tervitused, tutvustus tehtud- sammume edasi mööda maanteed, ikka kaugemale sadamast. Selgub, et Heli on tegelikult haige kuid ega see siis ühte saarenaist voodisse suru.
Sarve valdusest pole võimalik märkamatult mööda kõndida. Piiripunkt, mis õhkab Kalle käekirja on vaja lähemalt vaadelda. Kohustuslikult fotopurki püütud hetk piiriületusest ja oleme valmis müttama Hiiumaa võsas. Veidi maad otse, siis vasakule, veidi paremale kuni näeme põõsastel rippumas teetähistuseks paelu, mille järgi tuleb meil nüüd edasi minna. Ja ühel hetkel keset võsast rada seisavad ees kolm paari kummikuid.
Loomulikult tekitab see rõõmsat elevust, mõnusat sooja tunnet südamesse – meie peale on mõeldud, me oleme oodatud. Röömsalt kummikud jagatud, matkakotid võsasse jäetud sumpame sädistades ja sulistades üsna kõrges vees Sarve küla suurima kivi suunas. „Kes suudab kivi otsa ronida, ootab ees üllatus“ teavitab Heli. Ragnar paneb okste raginal jooksu, ikka teisele poole kivi, mina uurin siledat kivimürakat ning tunnistan endamisi kivi libedust kui Ragnar justkui metsaline röökima hakkab. Veidi ehmatunult, kisamisele selgitust endamisi otsides, kuulen ka Kalle häält. Üllatus, mis üllatus! Kivi otsas ootas meid Sarve küla peremees Kalle, kes kivikuningana end kindlasti hetk tagasi tundis. Ronime kõik kivi madalamas osas asuvast redelist Kallele seltsi, imetleme kivi suurust, maitseme Läti rahvusnapsu ning sädistame justkui varblaste parv.
Veidi hiljem kui metsateel matkates oleme Heli ja Kalle kodukesel juba üsna lähedal, viiakse meid vaatama nende armsaid rendilambaid, kes on suures lambakarjas ainsad julged ning pakutud leiba nuuskima tulevad. Kui vähe on õnneks vaja – vaata lambakarja ja naeratus hiilib ligi ning ilmaelu tundub imelisena. Kuigi Heli lahkub oma tegemiste/toimetuste juurde, meelitame vähemalt Kalle endaga kaasa. Paar sõna ka lammaste omanikuga vahetatud, suundume edasi. Käime vaatame üle metsigade söögilaua, mille nad on korraldanud ühes majapidamise hoovis, istume kohalikus bussilahvka ootepaviljonis, katsume prügimaja seinu ning uurime Sarve küla postkaste. Kiigume külakiigel ja püüame leida teed mereni, mis päädis märgade jalgadega. Väike lõunapaus kellegi terassil ning anname Marile veidi puhkamist. Tundus teine kuidagi väsinud olevat.
Külastasime samuti Kalle pooleliolevat maja ja astusime juba hämarduvas koju kui kerge udu hõljumas maastikul ja külmemad õhuiilid õlgu värisema panid– oli selge, et matkamine on matkatud.
Marile ja Taavile öömaja näidatud, asusime ühiselt paargus tuld ning õhtusöögi ettevalmistusi tegema. Küttepuudele tuli otsa ning korralikus tossupilves otsisime välja toitaineid, mis terve päeva matkakotis oli meiega kaasa loksunud. Kalle suundus tuppa toimetama ning Marigi oli kadunud.
See eest õhtusöök maitses hästi. Kuskilt ilmub välja Mari, veidi hiljem ka Kalle ning kui enesetunne juba päris hea, tuleb ka Heli oma toimetuste/tegemiste juurest meie juurde. Nõnda mõnusalt lõkkepaistel soojenedes ajame lorajuttu kuni saabuvad Heli vanemad koos lastega.
Pererahvas suundub tuppa, meie kolistame oma öömajja, et nautida sooja sauna. Mängime oma tärnigumängu, kuuleme palju Mari „probleemist“, mis just täna teda külastas. Õhtu edenedes liitus meiega Kalle ja kui õhtu öötunde näitama hakkas ja Kalle magama jäi, veidi hiljem Taavigi unemaale kolis – pugesime kõik sooja teki alla ning kustutasime lambid….(ööseti on kõige rahutumad just Mari ja Ragnar, kes suudavad korduvalt mööda maja ringi kolistada, sekka paar tiiru õuel teha. Miks, küllap igal käitumisel on oma põhjus).
Hommikul kuum kohvi joodud, kõht täissöödud- jätame pererahvaga hüvasti ning madistame võsas sadamasse. Piilume käsitöömaja akendest sisse, uurime jahte ning lösutame sadamahoones.
Praamiga mandri suunas sõites kaob päike ning põrandal vedelevad matkakotid on õnnetult lötsis, laual auravad supid ei lõhna just suurepäraselt, ometi suudab kuum supp parandada enesetunnet.
Käik Hiiumaale polnud küll füüsiliselt väsitav, oli ometi mõnus vaheldus. Nüüd ootame suusareisi Soome, mis kindlasti veelgi lõbusamaks ja vaheldusrikkamaks kujuneb!
Sarve külast läbi fotoka:
