Lepime seikluspargi omaniku Thomasega laupäeva õhtul kokku, et tuleme pühapäeva hommikul kella 9.30 kõrval asuvale heinamaale raftingu putka juurde ja meid on kokku kümme. Mitte ükski meie seltskonnast pole mitte kunagi käinud raftingul. Kamp rohelisi, kes tahavad end Soca kärestikel proovile panna. Ilmateade lubab hommikuks täiesti tavatut ilma sel aastal siin kandis – vihma!
Hommikul sibab meie majas ärevaid nägusid, kes rohkem või vähem närviline. 4 naisel/tüdrukul on ujumise või pea vee alla pistmisega omad foobiad. Ilmateade on eksimatu ja täpselt kell 8.30 kallab võimsate mürinate ja välgunoolte vahele pangede viisi vett. Muidugi kestab see kõik loetud minutid, et siis jälle uuesti pihta hakata.
Õnneks siiski hetkeline maru taandub kiirelt ja kell 9.30 olemegi keset heinamaad asuva Raftingu putka juures sitsimas. Ühe mäe tipp on pilves, teisel tutike sinist, sähvib välku ja kuskil sajab, selline sigri-migri.
Firma kes meid enda hoole alla võtab ja järgmised 3,5 tundi elamust asub pakkuma, koosneb noortest sloveenia noormeestest. Olgu öeldud, et meie paadijuht Tilen Hvala on 18 aastane….
Kuuri uksed tehakse lahti ja järjekorras hakatakse kõikidele varustust jagama. Mõni asi on uuem, mõni palju vett ja kive näinud. Minu „saapa“ lukk on katki aga ma ei pööra sellele ka mingit tähelepanu.
Meie Kati ja Dellaga saame sõiduauto tagaistmel nautida sõidutamist stardijoonele, teised loksuvadpäevinäinud Tranistiga, millel lustakalt vändardab taga käru kahe paadiga. Jälle sajab ja müristab.
Filmin autos Katrinit, kes peab mulle pika jutluse kuidas me ikka hullud oleme. Ja üleüldse, miks mina sunnin teda tegema asja mida ta ei taha kohe kuidagi teha. Ühe eriti kõva äikese käraka juures arvab, et peaks üldse autost jalga laskma ja, et me oleme püsti segased. Täiesti eriarvamusel on aga need kümned ja kümned seikluseotsijad kes on kogunenud alguspunkti. Sa jeerum, milline „laulupidu“ kiivritega inimeseloomadest.
Kära on kõva! Muudkui koori end paljaks ja roni kummiülikonda ning jõe peale! Kurat, jälle sajab! Riiete vahetamine tugeva vihma käes pole just meeldivaim tegevus, ilm on ka täna külm, tea kas ongi 20 kraadi, irw! Ainuke kel tõsine probleem tekib riietumisega on Katrin, kummijaki kael on nii kitsas , et tal tekib hingamisega häda. Hetkeks tundub, et ta tahaks põõsasse punuma pista – no on näha, et ta ei taha kuidagi tulla. Aga lõpuks ta siiski alistub kui olen konsulteerinud meie paadijuhiga, et Kati võib oma jakiga tulla. Jagame kohad ära ja meie paadis on minu pere ning Angela, kokku siis 5+1 paadijuht. Algab tiimide instrueerimine. Et ikka kuidas käituda kui kukud vette. Näha on juba mitut silmapaari kes heameelega põgeneksid tuhatnelja ees ootavast seiklusest, muidugi Kati kõige pealt.
Käsklused on lihtsad – 1. Edasi 2. Stop ja 3.Tagasi – kuuletuma peame ainult Tilani käsklustele.
Esimene osa jõest on õppimine, teine osa töö ja viimane eksam. Vesi on jäiselt külm, katkine saabas laseb kohinal vett varba vahele ja kõlab käsk edasi! Saame veidikesse kulgeda ja mõlaga vett sõuda kui Tilan küsib, et ega mul palav järsku pole. Vastan, et täitsa hakkab juba soojaks minema jah! Tema vastu – noh siis ju vaja kere maha jahutada, käi ujumas ära! Mis mul muud üle jääb kui ukerdan end püsti ja hüppan kristallselgesse vette. Vool ei ole väga kiire aga natuke läheb pusimist, et tagasi paadi peale ronida. Teine paatkond jõuab ka meie juurde ja nüüd õpetatakse veesõda. Hirm on kadunud kõikidel ja silmades on sädemed!
Mõned kärestikud läbitud kostub hüüdeid – Vinge, lahe, äge, kihvt jne!
Liiklus jõel on tihe, pühapäev ju! Kokkupõrkeid teiste paatidega tuleb ette! Esimene osa on korraga läbi saamas ja teine meie tiimi paat meist mööda saanud. Positsioone vahetasime muidugi korduvalt! Tilaniga oleme enne rääkinud, et meil on kõige väiksem tydruk peal kes natuke kardab ja noormees on ääretult mõistlik, niisama tempe ei tee.
Küll on aga seda unustatud mainida teise paadi peal ja nii aetakse kõrval paat ühel hetkel kivi peale ning tulemuseks on muidugi see, et kogu seltskond pudeneb vette . Kisa on kõva, paat läheb üldse tagurpidi ja üle kõige kõlab Kairiti hääl: help, help, help! Meie paadijuht heidab ka pilgu ja näen, et kutt on korraks kahevahel! Õnneks kõlab ka helpi vahele lõkerdavat naeru ja seltskond upitab end paati tagasi.
Jõgi läheb aiva põnevamaks, on keeriseid ja rahne, jääme kinni ja põrkame kokku. Ühel hetkel kaotame oma paadijuhi ära. Vot siis nägin kuidas kutt tegi ikka väga kiireid liigutusi, et paati jõuda tagasi!
Eksam ei ole midagi hullu , tuleb lihtsalt vahepeal täitsa jõuga pressida mõla peal. Ja ongi lõpp, oleme märkamatult läbinud 8km ! Tassime paadi ülesse autode juurde ja see on kuradi raske töö, raskem kui kogu eelnev rafting! Tilan annab mulle videokaamerasse väikse intervjuu, kiidab eestlasi vägevateks raftingu sõitjateks!
Jõuame koju ja kuigi kuskilt miskit ei valuta siis tunneme end nõnna väsinuna, et teeme ühe pikema lõunase uinaku. Ärkamise ajaks on ka www.positive-sport.com pannud meie pildid oma FB lehele ülesse!
10 points!
Fotod siin :
