Peale väsitavat Triglavi, möödus puhkepäev nii märkamatult, et ei meenugi, mida me sellel päeval korda saatime. Vist kolasime korra Kobarites, käisime poes ning lihtsalt olime……
………see eest Aadria mereäärne päev kujunes pikaks, meeldejäävaks ning imeliselt mõnusaks.
Nagu oleks meil soojusest vähe, olime kell 10.00 autodes, et põrutada veelgi soojemasse kohta. Temperatuur õues tõesti ületab igasugused ootused ning varem kui kõik päiksesekiirtes vaid kümblesid, oleme hakanud vaikselt varjuma. Aga see selleks…
Kuskil kiirtee tanklas lehvitasime oma kaaslastele ja soovisime neile edu Skočjanis, meie aga põrutasime vaatama Lipizzaneri hobuseid. Tõesti…..sissesõit Lipica hobusekasvatusse on imeline. Territooriumil asub hotell, hipodroom, golfiväljak, loss jne .
Aga neid uurima asuda on loodud omaette süsteem. Iga putka vaatamiseks on vaja välja käia hunnik kõlisevat, poniga sõitmiseks oli Della seekord liiga vana. Kuna meie hobusekasvandusest suurt ei tönka, otsustasime sõita mere äärde.Siiski – kuulsad Lipizzneri hobused nägime ära! Hobune nagu hobune ikka.
Izola on tore hubane linnake ning pigem kohalike linn. Turiste küll leidub, elab linn oma elurütmis, laskmata segada uudistajatest. Ka suuremad meelelahutused, kohvikud, baarid, restoranid on pigem Piranis ja veelgi rohkem leidub neid Portorozis. Nii on Izola lihtsalt mõnusalt pisike linnake.
Skočjani saadetud reisilistega kohtusime seekord söögilauas ning jätsime nad head ja maitsvat nautima.Meie aga suundusime kohtuma Liisiga, kes alates maist on Koperi linna elanik. Nõnda oli meil olemas suuepärane giid ning loodan, et temalgi pakkus suurt vaheldust näha karja eestlasi.
Izolas käisime ujumas, oma 26 kraadi oli vesi, andis see ometi veidike jahutust nii kuumale päevale. Isegi Janek läks vabatahtlikult merre!
Päikeseloojangut põrutasime vaatama juba Pirani, mis on endiselt samasugune ning imeliselt soe õhtu oli justkui loodud promenaadil jalutamiseks ja nõnda meie kodutee muudkui lükkus ja lükkus hilisele tunnile.
Lapsed põikasid korraks ka imepisikesse Pirani akvaariumi, linnamüürile paraku kolama ei lastud. Kas keegi meist ka eksles mööda kitsaid kõrvalisi tänavaidi, kus omamoodi elu keeb, ei oskagi praegu öelda.Samuti me ei külastanud kuulsaid Pirani söögikohti, seega kas hea kalaroog on ikka nii hea kui reklaamitakse? Ongi põhjus olemas, et kunagi kindlasti Pirani külastada!
