Esmaspäeva õhtu jookseb nii kokku, et alles öösel saame kiiruga hakatud pakkima kotte kokku. Minu lootus enne rasket rännakut ennast välja puhata ebaõnnestub täielikult. Magama saame alle napilt enne kahte öösel. Viimasel hetkel teen veel netis uuringut valitud raja kohta ja leian ühe pikema kui lihtsama raja kirjelduste järgi. Otsustamise jätame hommiku peale sest valitud rajad suunduvad Triglavile paralleelselt orgudest. Täpselt kell 6.00 hommikul oleme üleval ja kiire kohvi tehtud, paneme ajama. Volarjest raja alguseni on poolteist tundi sõitu. Kurat- autospidokas näitab juba 18-20C sooja ja päike pole veel taevaski.
Mojstrana poolt minnes viib Trigalvile kolm teed läbi kolme erineva oru. Kõige tehnilisem on Vrata (see on mõeldud hulludele kes ronivad mööda 1200m siledat seina ülesse), järgmine on Koti oru rada (see on tehniline aga mitte nii raske kui Vrata) ja kolmandal kohal Krma rada mis on ka kõige populaarsem ja „lihtsam“. Lihtsuse all tuleb eelkõige silmas pidada spets varustuse ( kiiver, vöö, julgestused) kasutuse sagedust.
Poole üheksa aegu oleme masina parkinud Krma algus punkti 900m kõrgusele merepinnast. Meie kõrval on üks Sloveenia pere 5 lapsega kes on vanustes 10-3 aastat. (edaspidi räägime neist kui SL pere). Vinname kotid selga ja hakkame suhteliselt tempokalt astuma. Kirjad näitavad, et 5 tundi on matkata Kredericani, mille jalamil on Triglavi mägimajake kuhu on meil bookitud ööbimine. Krederica on ka ise tegelikult mäetipp ja üldse mitte väike- kõrgust 2541m. Seega on meil ees 1641m tõusu…..see on ju viis teletorni üksteise otsa pandud! Kottide kaalud oleme püüdnud viia nii optimaalseks kui võimalik ja loodame saada vett loomade jootmiskohadest juurde. Iga inimese kohta on meil 2,5 liitrit seljakotis.
Tuleme mööda orgu aina kõrgemale ja kõrgemale, esialgu on kõik veel hästi sest päike on Prodi aheliku taga kinni ja kõrvetavad kiired meid ei taba. Ähime ja rühime, higipilv on meie pisikese kamba ümber hõljumas. Esimese pooleteist tunni jooksul pole olnud ühtegi kohta, kus saaks käia horisontaalis kas või 10 meetrit, ainult tõus! Tagant poolt kuulema juba SLpere laste kilkeid. 1300m peal on lõpuks üks pisike lagednik, millel teeme pikema peatuse. Sätime ennast varju ja sirutame koibi. Kolm pensionäri (kaks naised) rühivad meist mööda nagu noored sälud.
Lõunapausi teeme PL.ZG Krma mägihütis, mis on suletud. Vahetult enne oleme leidnud aga loomade jootmiskoha ja kõrvetav keha on saanud imelist jahutust. See jahutus on tulnud minu jaoks viimasel hetkel sest tunnen juba teist korda kuidas keha hakkab üle kuumenema . Tuult on vähe ja keskpäevaks on ikka 30 kraadi ka sellisel kõrgusel. Närime suitsuvorsti ja šokolaadi – hakkab parem. Oleme tõusnud 1700m peale ja pool on veel tõusta. Loodame, et üleval on jahedam. SLpere on ka kohal. Üks poiss saadetakse omapead 50m kõrgemale loomade veereservuaari täitma pudeleid. Teised turnivad energiliselt igal pool ringi. Need poisid 3-8 aastased!!!! Räägin mõned sõnad pereisaga ja uurin soovitusi raja valikul. Mees viskab meile hindava pilgu ja soovitab sama rada, mida nad lastega lähevad ehk see kust vahel hobused trambivad . Usaldame teda ja asume teele. Päike tulitab kuklas ja nüüd on tõus veelgi järsem. Hingetõmbamise peatused hakkavad sagenema. Midagi suurt häda õnneks kellegil pole aga see ähh-ahhh kostub orus aina kõvemini.
Jõuame Kalvarija peale ja meile avaneb vaade Trigalvile….. ning rada sellele…… ohhhh, kui pikk maa ohkab mu kõrval Katrin. Mägionni isegi ei paista. Kaugelt paistab üks platoo ja arvan , et seal ongi Trigalvski Dom… julgustan kõiki, et tunnike-kaks veel ja oleme kohal. Läheme edasi oma „Kolgata teele“. Löön käege kui SLpere meist mööda tuhiseb. Istume Katriniga ja oleme sõnatud. Kairit ja Rando on natuke meist eespool ja vaatame väikse mõnuga et, ka nende skalp on võetud. Hakkan ka ise väsima. Samm on tönts. Natuke jahedamaks on läinud aga päike kõrvetab endiselt. Higi voolab nii, et pean silmi niiske käterätikuga korduvalt puhastama. Oleme veekohtades pudeleid korduvalt täitnud aga sellise kulu juures ( kallame ka natukene vahepeal pähe) tekib kartus, et kas lõpuni ikka jagub.
Muidugi pole selle esimese platoo peal mingit maja vaid järgmine nõlv ja info, et meil on veel ronida 1 tund ja tõusta 300m. See on löök Katile , kes teatab mulle, et tema jääb siia. Et ta enam lihtsalt ei jaksa . Toetan kuidas võimalik teda ja hakkame edasi turnima ikka 10m edasi ja puhkus jne jne. Ma ei tea kas see on võimalik aga tunnen, kuidas mu väike õllekõhuke on vähenenud. Fuck kui raske on , vahepealsed külmad tuuleiilid tekitavad kuumal kehal külmavärina moodi asju. Samm on veel pehmem, koperdan juba paar korda. Midagi ohtliku tegelikult ei ole kui püsid rajal aga ettevaatamusest või väsimusest vale liigutust tehes on väga lihtne paremal juhul helikopteri lend saada või küünal Trigalvi kabelisse. Üks verine sakslane tuli meil vahepeal vastu, oli teine ühe põhitõe unustanud ära ja ütles, et kuradi loll. Liikumise pealt ei tohi mägedes pilte teha. Seisma peab. Taat oli kuskilt alla kukkunud aga õnneks ainult veristanud end. Nina oli tal ka lilla ja paistes.
Lõpuks paistab mägionni katusehari ja vinname end viimast jõudu kokku võttes platoo peale. Igale saabujale helisevad kabel-kiriku kellad. Ohkan sügavalt , lehvitan rahvale ja komberdan esimese pingini.
Olen täiesti tühi , Kairiti pedomeeter näitab – 10,91 km, natuke üle 7 tunni ja oleme 900m pealt 2515m peale tõusnud. Alpinismiklubi ametlik leht näitab 12km , nii et enamvähem võib ka sellistest vidinatest miskit välja lugeda. Tipphetkel oli meil sel päeval 36C sooja.
Muidugi hakkab kohe külm , nii et enne õlle juurde asumist tuleb kiirelt soepesu selga tõmmata . Siin üleval on see temperatuur terake teine. Õlu hakkab kohe pähe, see käib kuradi kiirelt. Meie toake on väiksem kui rongikupee ja asub täpselt söögikoha peal. Koht neljases toakeses maksab 30 euri öö. Õllu 4 euri, supp 5,70 , vesi 2,5. Teeme sellise lolluse et vabastame end saabastest toas, oahhh milline pahnott vallutab ruumikese. Pesta pole midagi võimalik, sest veepuudus on nii suur,et isegi kätepesu vett pole .( pesuvee jaoks on ehitatud seal vihmavee kogumisplatoo aga kui vihma pole siis pole ka vett).
Peale suppi vinname end mäe servale istuma ja Katrin saab lõppude lõpuks näha looduses nosivaid kaljukitsi. Vaated on uskumatud! Vallutame ka Krederica tipu kuhu on 50m kõndida, nii palju seda jõudu veel meil on.
Majas käib kõva pidu, kaks lõõtsa annavad tuld ja rahvas möirgab laulda. Ainult hetkeks kogunetakse kabelisse kus papp peab kõne ja homsed üritajad saavad palved saata kõrgematele jõududele. Kell on kümme ja me tahaks magama minna. Mürts ja pauk on ikka nii vali, et minu jaoks see pole võimalik ja kobin alla rahva sekka tagasi. Võtan õlut ja ammuatn infot rahvalt. See seltskond on omast maailmast, ääretult sõbralikud ja lahked inimesed. Kuuldes, et eestist äratab see muidugi igas vestlejas imestust. Tunnen korraks end kui eskimo Sahhara kõrbes.
Magamisest ei tule mitte midagi välja, meie pisikest aknast puhub külm tuuleke mulle peale aga ruumi õhku see juurde ei too. Tühja õlletopsi kolin ajab mind täiesti närvi. Kell kolm müdistavad esimesed koridoris. Lähen peldikusse, pean seal ääre pealt ropsima hakkama, ronijatel on kõhud lahti ja kõik on täis plöristatud…..
Rando ja Kairit katsuvad edasi puhata, Katrin ajab end ka ülesse ja läheme päikese tõusu ootama. Selleks, et Triglavi tippu rünnata tuleb umbes 50-70 meetrit laskuda ja siis mööda suht vertikaalselt seina ronima hakata tsirka 300m tõusu. Kaugelt vaadates on see lääne poolne sein ikka päris „kole“. Lähedalt ehk lihtsalt hirmus. Kella 6 paiku läheme Katiga lihtsalt asja uurima selle kohani kus juba turvavarustust on vaja. Väike turnimine võtab mu hingetuks ja korraga tajun, et minu jõuvarud on selleks korraks saanud otsa. Ma ei ole eilsest taastunud raasugi, ma lihtsalt ei jõua. Ma näen, et Kati on paremas konditsioonis ja hingelt valmis aga ta jääb minuga. See on pettumus meile mõlemale.
Üks shveisti paar on super varustusega meist möödunud ja liiguvad ettevaatlikult seina peal. Suur sloveenia mägede vana paneb ainult lühikeste pükste ja dressipluusi saatel tuhinga neist ilma ühegi julgestuseta mööda, minu meelest oli ta veel vindine kah.
Võtame kohvi ja naudime imelist päikesetõusu. Enne üheksat lähevad Rando ja Kairit proovima. Kairit tuleb alla nats peale seda kohta kus meie otsuse pidime tegema. Rando liigub vaikselt edasi. Mitmel korral näeme teda seina peal kõhklevat ja hiljem ta ka tunnistas, et oli ühe koha peal pool tundi mõelnud kas tulla alla või minna edasi. Põlved teevad meil mõlemal haiget aga Rando füüsis on minust kõvasti parem . Lisaks on sõbral vaimu ja hingejõudu alistada ka kõrgusehirm ning peale kahte tundi jõuab ta tippu meist 4-st ainsana!
See on kõva saavutus!!!!!
Kella 13.00 on ta tagasi jõudnud! Ega me talle pikka puhkust anna, plaanime jõuda õhtuks Pokljukasse kuhu, tulevad Marge-Janek koos lastega vastu. Valime selle tee mis eelmine aasta pooleli jäi peale Vodnikov domi. Laskumine on põlvedele hirmus koormav, ka enamik õnnestusi juhtub just laskumisel. Ühel hetkel on ees trossid ja kaljusse rammitud raudvaiad. Rada pöördub nurga taha. Saame kõik natuke põnevust. Tehniliselt on Rudno Polje – Triglav rada põnevam kindlasti kui Krma-Triglav. Vihmaga aga kindlasti ohtlikum. Vodnikovis teeme lõunasöögi umbes kella 4 paiku. Nosime isukalt oma konserve ja suitsuvorste, väike õlu sinna juurde. Peame kella seitsmeks jõudma alla. Lõpp on tüütus ruudus. Vahepealse rõõmu eest hoolitseb üks lammas kellest üritame teha mägironijat.
Utt on leidnud erilise delikatessi meie paljastes jalasäärtes, mis on higist tilkuvad. Soe keel limpsab siuh ja sauh, mingil hetkel aga otsustab ta hammastega meid näksata. Mis seal ikka- surume talle vastutasuks kiivri pähe! Natuke aega mögiseb ta vastu aga lõpuks saab iga lammas aru, et mägedes on vaja kiivrit kanda!
Täitsa lõpus on rada juba tüütus kuubis, Marge ja Janek sõidavad veelgi lähemale meile vastu ja ühel hetkel kuuleme läbi metsa laste hõikeid. Della jookseb nii mis jaksab meile vastu, Janek korraldab saabujatele pildistamise vooru ja nii olemegi jälle kõik kokku saanud. Bohijne raudteejaamas läheb peoks , baarmen tunneb meid ära ja vana hea tuttav rumm-cola teeb oma töö.
Rongi peale autos läheb lauluks lahti ja nii kulgeme tagasi Volarjesse.
Ps. Teisel päeval kulus meil alla tulekuks Triglav Domist 6 tundi, kilomeetreid tuli 14,53 km. Nägime ühe kaljukitse , 100 lammast, umbes 50 lehma, 1 madu , 1 suurt roti ja ümisejaid piuksumas.
Pildil vasakult paremale Ragnar, Katrin, Kairit ja Rando.
