Tänaseks on juba kahe päeva sündmused kuhjunud emotsioonidena meie matkakottidesse ning kahe esimese päeva kogemused on olnud tõesti äärest-ääreni !
Ärasõit algas varajastel tundidel ning meie armas koergi suutis üllatunult vaid ühte kulmu kergitada kui kell 4 hommikul sebima asusime. Väike kohvi hinge alla ja Taavi rahulikult norskamas, pöörasime oma auto esinina Pärnusse. Eh…. kogemus Eestist on ausalt jamad -nähtvalt joobes autojuhid, liiklushuligaanid ning lihtsalt kummalise sõidustiiliga isikud pole varajastel hommikutundidel liikluses sugugi nii väga tavatud.
Lisaks Pärnu Statoil, kus unine töötaja lihtsalt ei avanud uksi kui lapsed pissile tahtsid minna. Aga see selleks….Kokkulepitud kohtumispaigas kohtusime vaid ühe autoseltskonnaga. Seega kõik koos ühist suurt seiklust alustasime Iklast. Lätis lagunes meie rivi koheselt ning uuesti kohtusime alles Leedus, vanas tuttavas söögikohas.Jah, kui ühte pisikesse söögikohta korraga 18 eestlast sisse sajab – kukub Leedu toitlustuspakkuja korralik töökord kokku. Nõnda jäid Rando ja Avo pere uuesti sööki tellima, kui teistel peredel kõht juba ammu täis oli laetud.
Ahjaa, et eristada peresid on kujunendu ka seltskondadele oma nimetused: Janeki, Marge, Oliveri ja Margoti pere kannab uhkelt „Sinine ehk blue team“ nime, Angela, Avo, Karmeni, Rando, Kairiti ja Elisa gäng kannab meil nimetust „roosad“ (eks ikka selletõttu, et see seltskond olid reisiks valmistudes endale roosad ürbid selga tõmmanud“ ning mingil seletamatul põhjustel Hando pere kannab nime „pool kaheksa“. Meie aga leidsime, et kaval nimi võiks olla „Rebane“. Seega kui järgmistel blogiridade neid nii kutsun – teate kellega tegu on.
Kui see on tulevikuks sissejuhatusena mõeldud, võime kõik kinnitada, et Poola suutis meid esimest korda üllatada! Ja positiivselt!!
15. august on Poolas armee aastapäev, mis tähendab seda, et autoga ei sõideta, poed pole avatud ning kõik poolakad on arvatavasti oma kapsad põllule rahulikult kasvama jätnud, et armee austamiseks kodudes va kesvamärjukest visata. Tänu sellele puudusid teedelt rekkad, liiklus oli normaalne ning inimlik. Super!
Ometi suutsime „loomulikult“ Gorski öömajja läheneda erinevalt. Varssavini sõitis auto „blue team“ uhkes üksinduses ning pärast Varssavit kaotasime meie jällegi Eesti numbrimärgiga autod ning põrutasime rõõmuga Gorskisse ringiga. (miks minna otse, kui saab ringiga?)
Meie navimutt elab tulevikus ning käskis meid sõita teedel, mis tegelikult alles projekteerimisel on. Nõnda kiirteelt mahakeeramis võimaluseta, saime mõnusalt Lodzi linnani sõita, avastada selle toreda Poola linnakese ning lõpuks….pärast pikki sõidutunde, saime kokku kogu reisiseltskonnaga alles meie vanas öömajas, kus isegi meie vanad numbritoad meid pikkisilmi ootasid. Oi kuidas meie jällenägemist rõõm ühiselt tervitas! Kõigil hea meel Poola mõnusa liikluse ja peatselt võimalusele teki alla keeramise üle – pöördus seltskond sööma korralikku kõhutäit (meie muide suutsime kaks suuuuuuuurt rasvast vorsti kõhtu keerata ) nautima. Väsinud kuid üdini positiivsust täis, nõnda vaikselt seltskond laiali pudenes ning magama läks.
Järgmine hommik, 16.08 suutsin aga oma pere äratada tervelt tunni võrra varem, sest olin unustanud kella keerata. Loomulikult sain kõvasti aasida aga pole hullu. Saime tänu võidetud tunnile üsnagi palju teha ning vaadata. Gorski on mega suur koht ning isegi hommikuvalguses paistab ta täitsa ok. Söödud , joodud jätsime oma reisiseltskonna maha G orskisse, et sõita Tsehhi öömaja vaatama. Ka Hando perele oli öömaja vaja saada.
Jah….teekond oli ülipikk. Üks kiirtee oli suletud, mis tõttu saime tunda mõnusat ümbersõitu.Lisaks suunas navimutt meid järjekordsele kiirteele, mis alles euroopa toetusrahasid taotleb.
Ühesõnaga üks kirju-mirju tulek. Päeva lõpetuseks avastasime, et meie hotell asub navimuti andmetel kuskil keset räämas mustlasküla ning hotell Fontanast ei teata siin midagi. Lisaks hotelli poolt antud telefoninumbritest pole kasutusel – seega sel hetkel mõtlesingi, et kohe on 18 eestlast ilma öömajata keset põrgut…
Siiski hotell on olemas, kuigi jah – hoopis teises linnas. Kogu seltskond kes pidid paariks tunniks põikama koonduslaagrisse – jäid sinna terveks päevaks ning on teada, et kui nad ikka leiavad öömaja üles – siis ehk ikka vastu hommikut nad siia jõuavad.
Hotell ise koosneb mitmetest erinevatest majadest, on parajalt õudne – kuid unemati saab meist kindlasti võitu ning vaatamata õnnetule majutuskohale magame siin õndsat und. Loodus ise hotelli ümbruses on fantastiline!
Lõpetuseks –kogu sõit on olnud kui lõõtsa mängimine (kokku-lahku) on reis siiski alanud põnevalt ja lõbusalt. Mis peamine, kõiges suutnud üllatada! Mis on veel parem kui reis pole tavapärane?
Ilm on olnud suurepärane, 29 kraadi sooja ja päikseline! Tegelikult oli see päeval, praegu on öö ning ootame endiselt väsinud toredaid sõpru!
