Rando, Kairit, Elis
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et oleme sõnatud – seega sellega justnagu olekski kõik öeldud …Aga kuna kokkulepitud sai, et igaüks proovib vähemalt paar lauset kirjutada, siis teeme seda meiegi.Eelkõige tahaksime tänada matka organiseerijaid/eestvedajaid Ragnarit ja Katrinit – AITÄH !!! Samuti suured tänud kõigile teistele reisikaaslastele – Teiega läheks teinekordki “luurele”.Sloveenia – kui me ei peakski sinna mingil põhjusel enam kunagi sattuma, siis on meil vähemalt olemas lummav mälestus sellest maast. Need mäed – vaade nendelt ja nendele – see ei unune iial. Öine kõueilm ja pilvede tekkiminepeale sadu – see kõik väärib nägemist.Siinkohal soovitame julgelt kõigile matkajatele – minge ja vaadakeoma silmaga. Sloveenial on tõepoolest seiklejale palju pakkuda ja suure tõenäolisusega ei ole kellelgi kunagi võimalik selles maas pettuda.
Marge, Janek, Oliver
Marge –Paar päeva enne reisi ma tundsin tõelist reisipalavikku. Imestasin isegi, sest tavaliselt olen ma suht külma kõhuga.Mõtlesin, mis mind nii ärevaks teeb? See ei olnud halb ärevus, pigem põnevuse-kõheduse segu. Ilmselt oli see tingitud sellest, et kaheks nädalaks hüppasin ma tundmatusse vette nii mitmeski mõttes, esiteks sõitsin reiside inimestega keda ma ainult mõned korrad näinud olin, tundmiseks ei saa seda ju pidada ja teiseks oli väike ärevus selle pika autosõidu ees. Siiani on me kõige pikem sõit olnud Leetu.Kuni Leeduni oli kõik tuttav-rahulik.POOLAST alates oli minu jaoks täiestu uus maailm. Kuna ma olin enne sõitu kuulnud igasugu lugusid Poola liiklusest, siis olin oma arust end kõige hullemaks ettevalmistanud!rmapõlgav liikumisviis nende rekkade vahel
. Korra jõudsin juba mõelda, et kellele vendadest ma oma kassi oleksin pidanud pärandama ja korterivõtmeid ju sugulastele ei jätnudki… 
Aga inimene harjub kõigega.Liikluses ei olnud midagi üllatavat. Mis aga oli täiesti pöörane-meie suEsimene vau hetk saabus minu jaoks siis kui enne Poola piiri, sellel Ameerika mägesid meenutavalt teelõigul hakkasid eemalt paistma Tatrad, läbi paksu udu. See pilt mulle meeldis ja andis märku, et tulemas on hoopis teistsugune tee.Ja nii oligi- mida kaugemale seda kaunimaks!Mulle väga meeldis ööpimeduses sihtkohta jõudmine. Vürtsi lisas ilm, nagu põnevusfilmis. Väga oleks tahtnud näha seda teed Itaaliast Sloveeniani ka valges aga ehk kunagi õnnestub.Alpide äike pakkus vaatemängu, mäed mõjusid sel ööl eriti võimsatena!Üks päevi mida ma väga ootasin oli muidugi Veneetsia. See linn oli nagu kokteil, mis koosneskultuurilembesest ja üleolevast suhtumisest, mis vürtsitatud lärmaka temperamendiga.Hoolimata kõigest oli selles linnas ikkagi mingi lumm ja ta oli peaagu täpselt selline nagu ma seda ka ette kujutasin.Nüüd saan oma unistuste listis Veneetsia taha kirjutada TEHTUD-28.07.2011 
Sloveenia jälle oli maa mida ma kuidagi ette kujutada ei osanud. Ma olin näinud Teie pere eelmise reisi videot, pilte ja kuulnud palju häid sõnu aga pilti minu pähe ei tekkinud! Ma ei olnud enne näinud mägesid oma silmaga. Ei olnud kunagi unistanud ühegi suure mäe tippu ronimisest! Hingelt olen vist rohkem mere kui mäe inimene. Aga nüüd ma mõistan küll, mis vägi sunnib endale selga upitama hirmrasket seljakotti ja sinna üles teele asuma! Ju seal ikka mingi vägi on, mis paneb inimesed niimoodi tegutsema – eluga riskides, viimast jõudu kokku võttes, ronima sinna kõrgele üles ainult selleks, et alla vaadata, ilusa vaate pärast 
Mine sa tea, järsku lähen isegi…Nüüd aga soovitan kõigile oma tuttavatele sinna minna, sest Sloveenia jättis mulle, ristivastupidiselt Veneetsiale, sellise mõnusalt hubase-sooja tunde. Täpselt nagu tema asukohtki-Juliaana alpide kaitsvate “müüride” vahel, mõjusid inimesed ja külad kuidagi turvaliselt. Nüüd ei pane mind üldse imestama see, kui Eurovisiooni lauluvõistlusel Sloveenia annab Horvaatiale ja need omakorda oma naabermaadele punkte – naabrid(omad) peavad kokku hoidma! Selline suhtumine tuli igal sammul välja ja sellist suhtumist ma ise ka väga hindan!Kui lahkudes jääb hinge selline magus valu, siis järelikult kõik on õnnestunud nii nagu peab. Ja nii ma ka tundsin kui me Sloveeniast lahkusime. 
Horvaatia oli teine soe maa kuhu mul on õnnestunud sattuda. Sinine Aadria meri, aias jalgtee kohal kasvavad kiivid!! Kuum ilm! Mida veel võiks tahta! Kuumast ilmast hoolimata jäi kuumem tunne südamesse siiski Sloveeniast.Tagasiteel ei tundud enam kõhedust kiirtee ees, kodutee on alati lühem, vähemalt minu arust.Kodust peab aeg-ajalt kaugele saama! Palju asju näeb distantsilt selgematena!Katrin ja Ragnar! Suur tänu, et meid kutsusite! Aitäh,et tutvustasite meile sellist imelist maad nagu Sloveenia! Veetsime tõeliselt emotsioonide rohked kaks nädalat!Oli tore tuttavaks saada Rando,Elise,Kairiti ja Taaviga.P.S. Peterburi mnt 110 sõita oli tõeline piin. Ja seda räägin mina-omast arust väga korralik liiklejaKes oleks seda uskunud!Palju tervisi Teie perele! Ja ikka seda särtsu, mis ka teisi nakatab!Janek –4:30. Telefon hakkab äratust laulma. Keha protesteerib iga oma rakuga pealesunnitud ärkamise vastu, seda enam, et eelnev uni on enam kui napiks jäänud – peas keerlevad mõtted on meeled valla lasknud alles kella kahe paiku öösel. Voodist üles, pesema, kohv tulele, paar suutäit võileiba mida tuleb poolvägisi kurgust alla suruda ning viimane pilk eile õhtul kokkupakitud kohvritele. Keha arvab endiselt, et taolisel kellaajal ülestõusmine on lollus jumal teab mitmendas astmes – mõte ei tööta üldse ning käed-jalad oleks nagu vatiga ümbritsetud. Õnneks lööb kohvrite neljandalt korruselt autosse tassimine olemise klaarimaks ning rooli saab istuda juba enam-vähem selge peaga. Mis ees ootab, on veel teadmata. Selge on ainult see, et lähema kahe päeva jooksul peame maha sõitma üle kahe tuhande kilomeetri.Kuni Poolani on sõit üsna rutiinne. Vahetame vahepeal Margega kohti, kes Lätis sadakond kilomeetrit enda peale võtab. Üksluist teekonda aitavad lõbusamaks muuta viktoriiniküsimused, mida läbi raadiosaatjate üksteisele esitatakse. Kuna kõrv on lällarite kahiseva-ragiseva häälega veel üsna harjumatu, kulub küsimustest arusaamiseks kohati rohkemgi aega kui vastuste leidmiseks.Mõned söömis-, tankimis-, jalasirutus- ja pissipeatused ning ongi käes Poola piir. Selle taga tuleb unustada kõik, mis liiklusreeglite kohta kunagi õpitud sai. Siinsed reeglid on väga lihtsad – mistahes sõiduki juhil on kohustus kõikidele eessõitvatele autodele esimesel võimalusel oma tagatulesid demonstreerida, vältides sealjuures vastusõitvaid rekkaid mis püüavad selle püha ürituse läbiviimist kogu oma neljakümnetonnise massiga takistada. Ettejuhtuvad liiklusmärgid on mõeldud ennekõike teeäärte kaunistamiseks ning on parimal juhul üksnes soovitusliku iseloomuga. Liiklusvoolu reguleerimine on usaldatud kariloomade ning poola talumeeste kätte kes oma traktorite või kombainidega kaelakuti keset maanteed jalutavad. Kõik see kokku tundub parasjagu sürrealistlik, meenutades kõige rohkem ehk “Need for Speed”-i või mõnd analoogset videomängu. Ragnar sööstab edasijõudnud mängijana kõhklematult mööda rada edasi, meie Randoga üritame algajatena tema kannul püsida. Peale pikki ponnistusi ning vahepeal äramagatud ööd premeeritakse meid aga järgmisele levelile – ehk siis Slovakkiat, Austriat ja Itaaliat ühendavale kiirteele sattumisega. Level 2 reeglid on tagatulede näitamise osas samad, selle olulise vahega, et vastutulevate rekkade asemel tuleb nüüd hoiduda selja tagant ründavate sõidu- ja sportautode eest. Rallimäng õnnestub aga võiduka lõpuni mängida ning Itaalia piirile jõuame ettearvatult teise päeva hilisõhtuks.Katrini pealeloetud hoiatussõnad Itaalia autostrada’lt mahakeeramisel mõjusid pimeduse, vihma ning mägedest kerkiva udu taustal küll veidi õõvastavalt, ent üsna pea saime veenduda, et pole nendel kitsastel mägiteedel niiväga häda midagi. Väike sümboolne peatus Sloveenia piiril ning juba vähem kui tunni pärast olemegi oma uues kodus. Kohalikud olid meie saabumise ajaks tellinud vaatemängulise äikese, mis ümbritsevaid mägesid ikka ja jälle tontliku valgusega üle kallas.Kõigest mida Sloveenias käies nähtud ja kogetud sai siin rääkida ei jõua – sellest võiks vabalt pika raamatu kirjutada. Mainiks eraldi ära vaid selle, et üks minu lootusi – näha “tõelisi” teravatipulisi lumiseid mägesid, mitte ainult Munamäe-stiilis metsaga kaetud kupleid – sai täidetud. Veelgi enam: tänu Kanini mäele ehitatud köisraudteele õnnestus meil lausa kahel korral rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusel ära käia. Pilti mis sellise mäe otsas avaneb, peab ise nägema, fotoaparaadi objektiiv jääb selle kirjeldamisega hätta.Sloveenias ringi liikudes hakkas koheselt silma sealsete inimeste soojus ja abivalmidus. Kohalik rahvas on väga ühtehoidev ja võõrastesse suhtumine on kõige selle juures lausa harjumatult lahke. Tundus küll, et sloveenid on külalistest alati huvitatud ning teevad omalt poolt kõik selleks, et need seal end võimalikult koduselt tunneks.Üks reisi oodatuimatest kohtadest – Veneetsia mõjus Sloveenia kõrval aga juba tõelise kontrastina. Jah, Itaalia ei tundu kaugeltki nii rahulik ja kodune, pigem on sealne räpasus, asjade ligadi-logadi olek ja inimeste närvilisus flegmaatilisele põhjamaalasele lausa koormav. Samas on Veneetsia aga igal juhul vaatamist väärt ning seal tehtud paadiekskursioon (vabandust, taksosõit 😉 ) oli kindlasti üks kogu reisi eredamaid hetki. Itaaliast pärinesid aga ka reisi kõhedaimad elamused – nii napp pääsemine ahelkokkupõrkest kiirteel kui kohalike politseinike tont teab millest tingitud huvi meie tagasihoidlike isikute vastu olid asjad, mida lausa igapäevaselt kogeda ei tahaks.Sloveeniaga hüvasti jättes oli tunne nagu hakkaks teist korda kodust lahkuma. Igatsust Eesti järele polnud tolleks hetkeks küll veel tekkinud.Ka Horvaatias ringi liikudes oli Sloveeniaga võrreldes hoopis rohkem välismaa tunnet sees. Muljet aitasid süvendada “tõeline” riigipiir (kus küll dokumentide kontrolli enam kui pealiskaudselt suhtuti), eksootilise nimega raha ning siin-seal kasvavad palmid. Ent kuigi Horvaatia oli oma ereda päikese, sinise veega laguunide, luksusjahtide ning muljetavaldavate mägiste vaadetega pea sajaprotsendilises vastavuses keskmise eestlase arusaamaga lõunamaisest puhkusest, tekkis juba esimesel õhtul reisiväsimus ning tunne, et tahaks siit ära minna. Kuhugi rahulikumasse kohta, olgu selleks Sloveenia või siis juba Eesti.Tagasisõit jagunes lühikeseks etapiks Horvaatiast läbi Ungari Slovakkiasse, mida viimase peal kiirteed veelgi lühemaks aitasid muuta, ning paaaaaaaaaaaaaalju pikemaks otsaks Slovakkiast Eestisse. Esialgu polnud veel kindel, kas tuleb Leedus veel üks öö lisaks veeta või suudame selle maa siiski ühekorraga ära sõita..Öö Slovakkias Prešovi nimelises linnas möödus rahulikult – rändajate kaitsepühak näitas peale väikest kõhklust näpuga “penzion”-i nime kandva, ent seest enam kui korraliku hotelli mõõtu majutusasutuse peale. Uni maitses hästi, hommikusöök veel paremini ning kella kümne paiku sai auto GPS-i sihtkohaks seatud Tallinn.Jälle Poola ning juba tuttav Need for Speed videomäng. Seekord küll tunduvalt väiksema hasardiga kui paari nädala eest Sloveenia poole sõites. Endiselt on aga liiklust reguleerimas Poola talumehed, kes traktorid kenasti käevangus oma väikest õhtust jalutuskäiku teevad. Mõned asjad ei muutu kunagi.Leetu jõuame ajavahet arvestades järgmise päeva esimestel tundidel. Kaitsepühaku lahkus on otsa saanud ning osutatud motell erilist usaldust ei ärata. Üsna kiirelt võetakse vastu otsus Eesti suunas edasi sõita. Lennuki juhtimise võtab üle teine piloot Marge ning loo kirjutaja vajub kõrvalistmel umbmäärasesse poolunes-poolärkvel olekusse.Vara-varajane hommik. Viimased peatused tankimisteks ja jalasirutusteks. Eesti piir. Pärnu. Magamata öö rammestusele lisaks hakkab hinges maad võtma kurbus, sest kogu see seiklus on nüüd kohe-kohe läbi saamas. Kernu kandis saavad Ragnari kaamerasse öeldud veel viimased sõnad ja siitmaalt lähevad meie autode teed juba lahku. Sloveenia reisist on saanud mälestus…Aitäh kõikidele meie reisikaaslastele – tänu teile oli see sõit tõeliselt põnev ja meeldejääv. Aitäh Ragnari perele lahke kutse ning suure ettevalmistava töö eest.Eesti ja Sloveenia on väikesed, kindlasti kohtume veel.
Taavi
Päris kindlasti oli minu jaoks tegemist ühe kõige lihtsama reisiga üldse. Reisibüroo Indiana Jones ja Co. töötas laitmatult. Ma ei pidanud pead vaevama, mida põnevat võiks päevaga ette võtta, sest Kati mahuka eeltööna tehtud agenda
oli piisavalt tihe, aga samas mitte kurnav.
Lisaks suurepärasele programmile hämmastas mind giidide duo Ragnari ja Kati põhjalikud teadmised Sloveenia kohta. Nende teadmistepagas andis ammendavaid vastused kõikidele küsimustele, mida kellegi aju genereerida suutis.
Välja arvatud muidugi üks küsimus, mis ei lase mul siiani uinuda : mis on ülemiste elektripingeliinide külge kinnitatavate pallide funktsioon? 🙂
Vähe sellest, et minu tegevuskava oli paigas, mind sõidutati kohale, ilma et ma ise oleksin pidanud kordagi barankat keerama. Kuigi ma olin ettevalmistunud rängaks sõiduks, sest Rando teatas, et tema suudab näiteks Tallinn-Pärnu maanteel
vähemalt iga 10.-ne kilomeetri taga kaks korda magama jääda, siis ei lasknud kaunid maastikuvaated ja hullunud hr. Jones (Ragnar), kelle jaoks oli ilmselgelt tegemist Pariis-Dakari ralli vahe-etapiga (keskmine kiirus 160 km/h ja seda valdavalt
90 km alas!), teda tukkumisele kontsentreeruda.
Neil üksikuil päevadel, mil ma Sloveenias/Itaalias autot pedaalides ise serpentiine mõõtsin, olid rohkem nagu atraktsiooni eest, mille eest eraldi maksma ei pidanudki…
Rääkimata tublist Margest, kes kokkas köögis ja tänu kellele puudusid mul mured ninaesise pärast.
Lisaks võrratule tiimile sain ma maitse suhu mägedest ja mägimatkamisest. Mul ei ole mõtet hakata heietama kiidulaulu mägede ilust ja võlust, sest minu aher sõnavara ei suuda ligilähedaseltki tekitada selliseid emotsioone, mida ma tundsin,
kui me matkasime Triglavile…
Teisest küljest on muidugi tegemist mõmmiteenega iseendale, sest kulgedes nüüd ringi meie kallil, aga väga lamedal kodumaal, tundub meie loodus kuidagi madal ja mõttetu…
Ma ehk ei osanud nautida neid Horvaatia betooniseid randu, aga mulle ei meenu meie reisist mitte ühtegi negatiivset kogemust.
Ma täiesti mõistan Ragnari Ja Kati Sloveeniasse emigreerumise soovi ja siis on ka üsna kindel, et hakkaksin teil seal vähemalt korra aastas külas käima…
Ma tahaksin teid kõiki tänada, et olete kinkinud mulle minu vaieldamatult ühe kõige aegade meeldivaima reisi.
Katrin, Ragnar, Carmen ja Della MelanyOlen mõistnud, et asjade eest, mis võiksid rõõmu pakkuda – saab maksta mitmeti : oma kogemuste, riski, teadmiste või rahaga. ….kuid, et elust mõnu tunda – tuleb osata raha eest midagi saada ning seda ka nautida. Kas see on võimalik….jah on – sest maailm on pagana hea ostukeskus ja valikut jagub.Mul on hea meel, et meie ajastus ei ole vale – „ me teeme seda kunagi hiljem“- on ju ütlus, mis viib meie unistused koos meiega hauda kaasa – on saanud ninanipsu.Me teeme seda nüüd ja kohe!!!Juba ongi nädal möödas, ongi käes argipäev! Paraku oleme mõtetes endiselt Sloveenias, tabame end fotosi lehitsemas ja vargsi loodame, et kunagi ehk oleme jälle seal – oma rõõmude ja muredega.Ja meil olid vaid rõõmud. Ilm näitas esimestel päevadel oma tujukat nägu ning pidime reisikavas palju muudatusi tegema – nii jäigi nägemata Piran – imeilus romantiline linnake Aadria mere ääres ( mulle meeldib rohkem kui Veneetsia), Lipizzander hobused – hispaaniast pärit uhke valge hobune, mis aretati Napoli ja Araabia tõuhobustega, esimene asukoht Lipizza on andnud sellele Euroopa esimesele kultuurtõule nime…..Ometi jõudsime palju. Ja meeskond oli tore. Ning lapsed olid vaprad ja tublid!Janek, Marge ja Oliver -teie pere oli kui ookeanil balansseeriv laev , kes suutis kõikumatult hoida meid kursil ning aeg ajalt tabavate kommentaaridega vürstitada veelgi kuldsemaid hetki. Väikesed üllatused – mis suuri tegusid ning tundeid tekitasid – see on teie firmamärk!Taavi – värvikas, muheda ütlemisega mees, kes jõudis igale poole…..vahel „päästerõngast“ vajades, suutis võitjana rühkida ikka kaugemale ja kaugemale. Tasakaalukalt diplomaatiline kuju, kellel sisemine tuluke suutis mõnedki korrad eredalt põlema süttida.Seljakotti pakiks sulle hulga mägede kogemusi ja siis vallutaksime koos kõik kõrgemad tipud.Kairit, Rando, Elis – nagu lõheroosa vesiroos, kes vihmapisara sällerduses päikest nautis, sama kiiresti end kaotas“ahvatluste“ küüsi ning ise osavalt kahvaga pinnale tõmmates, et ennast veelgi kindlamalt tunda. Maailm on positiivne paik ning andsite positiivset ellusuhtumist ka kõige väsitavamatel hetkedel. Pakiks teilegi mägikotti uued väljundid “ mäeklubi“ liitumise näol ning maailma tipud oleksid peagi alistatud.Me täname teid siiralt ! Tegelikult – mul jääb puudu sõnadest, et teid tänada! Teiega oli väga tore!!!Katrin ja Ragnar
