Jätame vaikides hüvasti koduse Sloveeniaga ning püüame mälestustesse jätta imelised vaated ning kaunid mäed.
Piiriületus on äärmiselt lihtne, keegi ei taha õieti dokumentegi näha ja veinikaarikut keegi ei kontrolli. Meie alkoveoauto kuninganna pääseb seekord kastitäite veini joomisest ning nõnda oleme Horvaatia kuumal ning punasel pinnal. Veidi siia-sinna ekslemist satume linna kus selgub tõsiasi, et öömaju on nagu seeni pärast vihma aga vabu ruume kaheks ööseks keegi anda ei soovi.
Kihutame lootusrikkalt järgmisesse linna ning tänaval perekonniti erisuundadesse öömaja otsingule suundudes, leiab Taavi ühe roosa maja koos palmide ja kiividega, sekka mõned murjamid mööda hoovi paljajalu lippamas. Öömaja pakkujast vanem mees kudrutab meiega saksa-horvaadi keeles :“ein apartemet in zwei nacht ist 140 euro und zimmer zwei nacht ist 70 euro. Ja oder nein? „
Ma ei hakka parem kirjeldama kuidas kauplemine käis (veidi närvilisust ja veidi arvestamist ning rahakotti piilumist) kuid lõpuks oleme saanud öömaja ja suundume randa, et veidikenegi reisikuumust vähendada , ööelu nautida ning maitselamust saada.
Randa pääsemiseks peame läbima kämpingu ala, mis paneb meie suud kinni ning silmad pärani lahti.
Vaatepilt on meie jaoks müstiliselt kole kuid püüame mõista ning leida vabanduseks, et nad on äärmiselt sotsiaalsed inimesed. Rand paraku kaljune ning päevitamiseks tuleb visata betoonplatsile – nõnda võiks kujutada end ette Tallinna reisisadamas päevitamas. Lapsed kilkavad kõigele vaatamata ning sulistavad juba soolases vees, täiskasvanud veidi ettevaatlikumad ja arglikumad ning lõpuks samuti vees sulistavad, muutuvad kõigi tuju veidi erksamaks.
Vahepeal selgub, et siin linnakeses (Funtana on nimeks) polegi ööelu ning parematest randadest võimegi unistada. Restoranid on üldiselt vaid suurema maantee ääres ning iga restorani ees seisab töötaja kes lausa kättpidi üritab sind oma restorani tirida ning nii satume meiegi ühte kohta, mis kannab nime Delfiini grill. Loomulikult töinab meie Melany, et delfiine süüa ei tohi, jääme valikuga rahule ning naudime kelneri teenindamist, mis on ülimalt külalislahke ning tore.
Öine jalutuskäik kohalikku ööklubisse , jääbki jalutuskäiguks ning peagi lähme kõik tuttu. Homme ju ka päev ees.Sööme palju, joome palju ning meie hiline lõuna ja varajane õhtusöök kestab tunde. Lõpuks naudime veel grappat ning naistele jagatud banaani maitseline liköör mõjub kergendavalt kõhule.
Kairiti kindel soov ronida üle heki, kellegi hoovist virsikuid näppama, jääb mingil põhjusel ära. Selle asemel lähme platsile ning ostame isuäratavad punnpõsksed virsikud. Väike poekülastus, põige koju ning tutvumine naabritega kes on üks korralik italiano maffia.
Öine elu möödus üsna vesiselt. Vähemalt meil sest meie magamistoa seinte sees asetseb kanalisatsioonitorustik, õues lõugavad italianod ning kellegi koer haugub vahetpidamata poolteist tundi – haukus seni kuni hapnik otsa sai ning jõuetult pikali kukkus.
Hommikul selgus, et Margel vets on kaputt ning dušš ilma otsikuta kuid korralik tuletõrjevooliku survega, see eest Kairiti vannitoas antakse vett jaokaupa ning vesigi ära ei voola……
Täna laguneb meie seltskond. Janek ning Marge suunduvad Krki saarele, meie paneme ajama Pula suunas. Ilm on veelgi kohutavam, päikeseküte on pöhja keeratud.
Limski kanal on kah, tegelikult on päris kaunis kuid kättesaamatu sest fjordi saame nautida vaid vaatetornist ja sedagi kaugelt.
Pula kesklinn on selline nagu üks lõunamaa kesklinn välja nägema peab – parajalt rahvastatud, pisikeste tänavatega palistatud ning armsate poodidega varustatud. Lehvitame Ragnarile ja Randole kes suunduvad amfiteatrisse ning Taavi koos kanakarjaga asub ringkäiku ümber teatri tegema. Õnneks pole ehitatud ette kõrgeid müüre – on kogu amfiteatri sisemus meil kui peopeal.
Tiir ümber teatri võtab aega kõigest 15 minutit, seega suundume Kairitiga ühele linnatänavale jalutama, mis tema rõõmuks on täis poekesi. Suudan temaga võistelda nii kümme minutit kuni loobun. Lähme Melany ning Carmeniga tagasi Taavi juurde ning ootame ühiselt lõõskava päikese käes teisi seltsimehi.
Õnneks peavad kõik kinni kella-aegadest ning peagi suundume ühiselt autode suunas, et minna kuhugi randa, nautida vahemerd ning pruunistuda nagu grillkanad vardas.
(Enne rannas vedelemist käime ühe väikese sutsu poes ka. On ju vaja veel kommi osta ning varusid täiendada ehk veiniveoatuos on piisavalt ruumi üle ja vein ei maksa siin ju midagi)
Suund tagasi ning keset mahajäetud oliivisalu tühjal lagendikul näeme vanakraami turgu, mis osutub üsna lahedaks kohaks. 50 cm pikkune oliivipuu pakk maksab 300 kunat, vana puidust kauss 400 kunat ning igasugu jama samas hinnas. Rando silkab ja tahab ühtteist saada, mis Kairitilt heakskiitu ei saa, mina vaatan toredaid vanu pissipotte ja savikausse. Isegi aukudega kivid on müügile topitud ning kirikust äraaetud küünlad ja tõrvikud ootavad omanikke.
Kairit koos Elisiga on üle maantee jooksnud viinamarja istandusse ning kahe käega topivad nad seal rohelisi mammusi suhu. Rõõmsalt kepsutades suu mahlaseid marju täis, saame edasi sõita.
Jõudes Rovinji lähedale ja Lidl poodi nähes –loomulikult läheb veinikoormamasin poodi, et oma „väheseid“ varusid täiendada – suundume meie rannaotsingule.
Jäämegi paprikapõllu, viinamarja kasvanduse ning oliivisalu keskele parkimisplatsile ning avastame armsa pizzarestorani, kus rõõmsalt ja lahkelt jagati rannaasukoha infot.
Pärast 500 meetrit võsas ekslemist näemegi lõpuks ilusamat randa. Kiiremini tatsudes, rutuga riideid seljast rabades, et vähekenegi jahutust saada, saame kohe teada kui kivine ja kaljune valik on meil olnud.
Kukalt kratsides ümbrust vaadates, tekitab hämmastust kui palju paljaid inimesi siin rannas on. Veidi veel ning avastame, et oleme trüginud nudistide randa kust me loomulikult kibekiiresti lahkume.
Vaatamata meie äpardusele, on siin tegemist väga toreda kohaga – kõigile jagub midagi. Isegi kellele ei meeldi merevesi, saab nautida basseine. Võid sõita banaaniga merel või teha piknik-laevasõidu kõrvalolevatele saartele.
Meie naudime merd ja basseine ning vahepeal kauplemisrallilt saabunud seltskond hullab päiksepaistelises vahemeres – mis sa puhkusest veel tahad!
Kui kõht nõuab oma, suundume armsasse pizzarestorani aga paraku suutsime kohaliku kelneri -(tegelikult lausa mitu teenindajat) vihastada – ei suutnud me tellida nii kiiresti kui vaja, tellisime ehk ainult pizzat ning pastat ja juuagi valisime põhjalikult. Meid suutsid nad üllatada sellega, et menüüst oli võimatu pihta saada, vein toodi lauale koos hõljuvate elukatega ning pizzad olid kaetud hapukoorega.
Tegelikult polnud häda midagi, kõhud saime täis ning kelnerid jäid jootrahata – jõudsime lõpuks koju, kus ootas meid ees Marge, Janek ning Oliver. Jõudsid nad sõita Krki saarele kui käia ka Pulas.
Nõnda me käisime reisi kaugemas punktis ära ning homsest alates vurame kodu poole.
