Veidikene vürtsi meie reisil annab Veneetsia külastus. Vaatamata eilsele poodlemisrallile ja hilisele koju jõudmisele suudame startida üsna täpselt. Lapsed on selga pannud uued riided, naised õhetavad kui ladvaõunad ning mehedki on kuidagi erksamad.
Kiirteel kihutades on võimatu anda hinnangut Itaalia kohta, ometi on Sloveenia ning Itaalia vahe üsna tuntav – ümbrus muutub räpaseks, autoteed kehvad ning liiklus üsna närviline.
Kuid mis meil sellest! Väike kiirteemaks ( 7.30 euri) olematu kiirtee eest ning lõpuks olemegi Veneetsias.
Trandulette puhkemajja suunates , saame meie korralduse parkida auto seitsmendale korrusele. Janeki auto suundub kuuendale ning Rando hõikab lällarisse, et tagant sõideti otsa.
Mida?!
Õnneks kaotas lällar poole teksti ning Rando auto ilus taguots jäi võõrastest masinatest puutumata. Omavahel ühinesid õnneks (nende kahjuks) tagumised suksud.
Peale mõningaid seiklusi parkimismajas, saame lõpuks suunduda Veneetsiasse. Rahvaste paabel võtab esialgu pildi kirjuks. Krishnaiidid suruvad mulle pihku vegetaariaküpsise ning samal ajal Elis kaupleb osavalt mustanahalisega ning neljast eurost saab kaks. Paraku jääb müüjale tühjad pihud ning Elisest saab Veneetsias osav ärimutt.
Loodus teeb oma töö, nii ongi päevakorral vetsukülastus, mis osutub võimalikuks vaid siis, kui istume maha ning teeme väikese tellimuse – mõned liitrid veini, hunnik pizzasid ja tilgake mahla.
Vein teeb oma töö, megahead pizzad muudavad tuju heaks ning peagi sulandume Veneetsia olustikku. Laseme mõnuga italianost kelneril meid teenindada ning premeerime endid tiramisuga, mis osutub maailma parimaks tiramisuks .
Gondlid loksuvad kurvalt ning gondoljeerid haigutavad igavusest. Hind on vägagi soolane ning vaatamisväärsuseks nad meist maha jäävadki, see-eest tänavavõrgustikus erinevad putkakesed ja pisikesed poekesed , mis palistavad tänava äärseid, muudavad meie tüdrukud eesotsas Kairitiga järjekordselt hulludeks -ostuhulludeks.
Silmis palavikuläige tormavad nad ringi ning Carmeni üliuued kontsaga hiinaketsid visatakse kotti – osturalli paljajalu ei muuda asja.
Et kõike kirja panna kuidas ostlemine järjest enam hoogu võtab, kulub kirjeldamiseks oma mitu lehekülge. Isegi mina lähen Veneetsias pöördesse kleite nähes, Taavigi on leidnud sobivaid asju. Ragnar kingib mulle järjekordselt imeilusa komplekti ehetest ja……aga jätame kõik selle.
Aimu saada kui suur siis see Veneetsia on, võtame takso. Kihutame läbi nii suure kanali kui ka väikese. Taksojuht seletab ja näitab, kihutab ja naerab…annab juhtimise üle lastele ning õpetab kuidas taksoga sõitma peab. Meie naudime lihtsalt vaatepilti ning oleme ülimalt rahul nende 40 minuti üle, mis loksudes läbitud sai.
Uued pizzad ning liitrised veinid, sekka lasanje ja pasta ning otsustame koduteele asuda. Parkimismajast lahkudes jäävad Rando & co meist maha ning viimane lällarist tulev ragin annab mõista, et nad saavad hakkama ja kodutee leiavad ka üles.
Jah, ega siin linnas eriti võimalust seisma jääda pole. Seega põrutame Janeki, Marge ning Oliveri kambaga minema. Veidikene sõitu kui näeme tuttavat „potikauplust“. Hoian oma suu kinni sest mind savipottidesse lasta ju ei tohi.
Ragnar aga paneb pidureid ning tormab autost välja, jättes ukse lahti ning autogi tööle. Potimees osutus lahkeks – avas oma autokaupluse ning pöördesse läinud eestlased tegid mitu ostu. Kaks suurt potti meile ning üks lahe lillepott leidis omaniku Marge näol. Õnnelik müüja aitas meil isegi asju autosse pakkida, kinkis lastele üsna huvitavad „moodustised“ ning hüvasti me temaga jätsime.
Kiirtee osutus seekord aeglustusteeks. Suure õnnetuse tõttu pidime veerema üsna teosammul. Ühel järjekordse ootamatu stoppamise peale, kostub lällarist Janeki hääl: „ tead, meie taga toimus õnnetus. Mitu autot panid kokku. Kas te kolksu ei kuulnud?“
Mida??
Hiljem selguski, et Janeki auto jäi napilt puutumata, kuid see-eest kannatada sai kohe mitu autot. Tegemist oli siiski ( loodame) vaid plekimõlkimisega ning inimesed viga (ehk) ei saanud.
Lõpuks paistab kiirteemaksu putkad! Oleme kohe jälle koduses Sloveenias. Vahepeal tunneb Marge ja Janek muret ka Rando& co üle, kuid meie oleme rahulikud. Küllap nad helistavad kui hädas peaksid olema. Navi olemas, telefon ka,arvatavasti on nad juba kodus –püüame rahustada.
Otsin raha, et 7.30 maksta, kui rohelise sauaga tegelane suunab meie auto kuhugi nurga taha. Sama saatusega masinaid on meie ees veelgi. Näeme kuidas Marge meile veel rõõmsalt lehvitab. Kratsime veidi kukalt ning mõtleme, mis siis nüüd?
Õnneks tegemist oli siiski tagavara kassaga ning asjalik itaalia piiga teenendab meid üsna kiiresti. Sõites üldsõiduteele tagasi, näeme kuidas politsei on kellegi rajalt maha võtnud. Ei jõua veel midagi tarkagi öelda, mõelda…..Janeki auto on huviorbiidi alla sattunud.
Oh….püüame Margega lällarist infot saada, kuid peale tema ütluse: „Itaalia politsei võttis meid kinni ning uurib dokumente“ jääb loota, et itaallastele Janek väga meeldima ei hakka ning pääseb temagi lõpuks koduteele.
Hiljem selguski, et vahiti vaid pabereid, millest nad muhvigi aru ei saanud, käidi dokumentidega politseiautos uurimas, kus eesti asub ning lõpuks tagastati omanikule.
Vahepeal meiegi üllatusime, et suutsime Sloveeniasse siseneda nii, et isegi ei teadnud kuidas. Pimedas linnas tundus kõik kuidagi võõras, navimutt tujutses ning meie tegime kaks tiiru ringteel enne kui pihta saime kuhu suunas edasi sõita.
Solkan sillast mööda sõites, haarab Ragnar käe telefoni suunas, et helistada ning küsida Rando & co käest kas nad on juba kodus. Veetsime ju savipottide keskel kaua.
Veel enne kui helistama asume, võtavad kõne meile nad ise. Ragnar ahhetab südamest : „ oh, te tulete Udine kaudu!“
Mnjah…ei kadesta neid tõesti! Meie esimene sõit Sloveeniasse kulges samuti kottpimedas mägiteedel kihutades. Ometi kuulen, et nad on kõigest 47 kilomeetri kaugusel – seega kõige hullem ju polegi. Kranskja Gorasse minemise plaani, laitis Ragnar koheselt maha ning nõnda me neile jõudu soovisime!
Koju jõuame esimestena. Teisena saabuvad koju Marge, Janek ning Oliver. Istume terassil ning vestleme, jagame muljeid – ootame pikkisilmi meie järgmisi kambaselle. Möödub 30 minutit, 40 minutit – ikka neid pole.
Lõpuks nad saabuvad – üliõnnelikud, et koju said. Mis teed nad kasutasid – on siiani teadmata. Udine kaudu tulles pidi jääma neile teele kasiino Aurora ja ei mingeid suuri jõgesid/ järvesid, mida lausa kaks korda ületada! Kranskja Gora serpentiinid need ka ei olnud….
Elamus oli neil sedavõrd suur ning läbisegi püüti oma emotsioone meile edastada:„ tee muudkui tõusis ning sellel teel polnud ammugi keegi sõitnud“. „ Tead, see oli nii kitsas!“. „ Meie navi näitas,et koju jõuame alles homme ning kütuseosuti näitas ka juba, et me jäämegi siia.“ „ Ma ei julgenud isegi pissile minna, nii jube oli…..“
Jah, neid üleelatud emotsioone oli tõesti palju ning meile äärmiselt naljakalt edasikantud. Istusime ning saime naerda – lõpuks mõistsime, et antud teed, mille eestlased öösel läbisid – on siiski kohalik matkarada ning järgmine kord Triglavi tippu kihutame autoga.
