Kell on kohe 22.00 saamas. Viskasin end voodisse pikali ja katsun kiirelt mõned read siia kirja saada. Võtsime suuna Bohinje peale hommikul , et saaksin kohtuda Zlatko poolt soovitatud Alpi-klubi inimestega ja uurida olude kohta Triglavil. Autod rongi peale, pudel veini ja Sprite jaama poest kaasa ja teele. Veini pudel on jätkuvalt odavam kui Sprite…
Bohinj on esmaspäeval unine. Päikest ei piilu kuskilt ja külakese tänavad suht vaiksed. Autod pargitud suundume järve poole. Vesi on endiselt täiesti läbipaistev ja jalad löövad sulpsu kalda juures. Vesi on siiski külm ja selles solberdab jalgu pidi ainult meie muhumaa naine Kairit.
Ei saa seekord ujuma. Suundume edasi. Kaljuseina ääres peab sloveenide abielupaar mägironimise õpetamise putkat. Ka varustust saab osta. Laotan oma kaardid ja teekonnad lehed Triglavile laua peale laiali ja asume seda uurima. Sõnumid ei ole just parimad ja neid tasub uskuda. Vaadata on ainult vaja üle järve, et näha lume mütside all olevaid mäetippe. Lund pidavat olema veerand meetri jagu mäel…..
Sloveenid õpivad kiirelt eestikeele ära: Vasakule, tubli ja hüppa nagu konn ! Eesti konn võrdub muide sloveenidele hobune, aga see pole veel midagi. Proovi võrdub proovi!Järgnev võtab mind sõnatuks.
Meie seltskond alustab treenigutega kohe ja suure püstloodse kalju seina peal võetakse ette korda mööda ronimine. Ei mingit tehis värki. Päris suur kalju, kaks-kolm korda kõrgem kui Türisalu pank. Kaljurahu poole peale 25m kõrgusele on vaja ronida ainult näppude ja jalgade jõul. Ainult turvaköis on sinu ainuke päästerõngas,kui midagi peaks juhtuma.
Meie inimämblikud harjutavad hoolega. Kati on valmis juba poole peal loobuma aga kisame kahekesi koos sloveeniga mis jaksame , et ÄRA VAATA ALLA! Ja lähebki edasi. Ja teebki ära!
Haaran ta allajõudes embusesse ning tunnen kuidas inimene võib väriseda nagu sügisene haavaleht õnnest, hirmust ja meeletust rõõmust.
Kairit kes on viimane mineja trumpab muidugi kõik üle. Teeb üleval tantsu ja kilkab üle küla nii, et ka ameerika turistid ajavad kaelad õieli nagu kalkunid ja plaksutavad käsi!
Päev on pikk ja paljude vahvate emotsioonidega ning paljust võikskirjutada aga homme on väga vara vaja tõusta ja alustada Pokljuka juurest teekonda Julja Alpide kõrgemaile mäele Trigalvile.
