Kadestage ja minge näost roheliseks. Meil on täna selline ilm, et sõnu lihtsalt pole.Hommikuti olen peakokk, seega kohustuslik tõus kõigile peaks olema kell 8.00 – pole mõeldud minule. Suure pudrupoti keetmine imepärasel pliidil võtab lihtsalt marupalju aega kuid rõõmuga tõusen hommikul varem kui teised unekarud.
Tänane mitmeviljapudru keetmine toimub paraja mossitamise saatel. Sajab kui oavarrest, taevas on surunud end maadligi ning mäetipud pole end endiselt paljastanud. Kõikjalt tõusev aur aina lisab hoogu pilvede tekkele ning minu paaniline ilmateadetes tuhnimine ei too kuskilt päikesekiiri maapinnale. Isegi Pula, mis peaks olema Euroopa päiksepaistelisem koht – on täna jumalate poolt määratud pesupäeva eelisjärjekorda…..
Jonnakad nagu korralikud eestlased ikka või ehk“ me pole suhkrust, et ära sulame“ suuname oma autode ninaotsad Postonja suunas.
Korraliku ja kohusetundliku „bossina“ manitseb Ragnar meid soojemalt riietuma. Eh…õues peaks ju suvi olema ning mis see tunnike kuskil mäesisemuses ikka on? Haaran kiiruga vaid tossud, Kairit välgutab kollases miniseelikus oma jalgu ning päkkade välkudes ja naerukilgete saatel silkab ta autosse.
Siinkohal – vabandused Margele, Janekule ning Oliverile, et meid nii kannatlikult ootasite!
Paduvihm ja aurava keedukatla sarnane silmapiir ei muuda meie head tuju. Möödume kiiresti Kanali linnakesest, näeme maailma suurimat kivist raudteesilda. Seekord püüame teda ka oma fotokatesse jäädvustada.
Vahepeal avastab Taavi korraga kollase teo, kes on plaaniks võtnud ületada autotee. Teo enesetapuplaani nurjates, haarab Taavi teost kinni ning silkab kui Sloveenia hirveke üle tee .
Kiirteel vinjett ostetud, Vipava kandis saame tunda Burja ( boora tuul) haledat jäänukit ning olemegi Postonjas. Õues on 13 ( võimalik, et veelgi vähem) kraadi sooja, puhub vinge ja külm tuul. Pärast 10 minutit kõndimist lõdiseme Kairitiga võidu ning otsime soojemat nurka suveniiriputkadest. Viimaks kui piletid kassast lunastatud, suundume kõhtu täitma ja tulise teega turgutama.
Kiirsöök tähendab siinmail ikka ummamuudu kogemust.Inimmassiga täidetud söögikoht, kus toidu tellimine, maksmine ja saaminevajab kõrgemat pilotaaži .
Taavi kes seltskonnas viimasena toitu nautima saab asuda, paraku peab toitu manustama imeruttu sest Postonja koobastesse viiva rongi väljumiseni on jäänud kõigest kümme minutit. Pean mainima, et päris kahju hakkas kui Taavi hamburgerit kurku pressis, sõõmuke õlut peale kallas ning kapates koobaste suunas lippas.
Järgmine kord võiks ta osaleda kiirsöömise võistlusel ning esikoht on kindlasti tema!
Rongile pääsemiseks peame seisma päris pikas järjekorras. Elis ja Della on mähkunud ninaotsani fliistekki, poolpaljas Kairit koos meestega hoiavad vihmas ja külmas tuules meile järjekorras kohta ning lõpuks saame kõik kollasele rongile istekohad.
Rong on parajalt pikk, teeb väikese nõksatuse ning juba veeremegi läbi tunnelite ikka sügavamale ja sügavamale. Külm tuul viliseb, kuskilt pihustub vett ning rongike kerib kiirust. Päris „ ameerika mägedega“ tegemist pole, kuid kiljuma ja naerma suudab ta panna küll. Läbi erinevate saalide kihutades varsti peatume . Kas tõesti kõik?
Oh ei – suundume väga suurde saali kus turistide hord paneb ahhetama. Grupid jagunevad mitmeks seltskonnaks,hoiame meiegi targu inglise keelse sildi lähedale.
Koobas on tõesti suur, on palju vaadata kuid inimmass sunnib meid kappama. Järgmisel hetkel istume jällegi rongil ning kihutame läbi „musta“ koopa ja viimaseks üllatuseks pakutakse toredat saali koos vahutava jõega.
Meie piletid sisaldavad ka „zoo“ külastust ehk näeme elukaid kes koobastes elavad, tutvume härra Olmiga ( ehk inimkala) ning nõnda meie tunnikesed Postonjas lõppevad.
Õues on õnneks vahepeal päikene paistma hakanud, kuid külm on endiselt. Koopad pakkusid meile 8 kraadi ning Kairiti võluvad kintsud on kahtlaselt sinakat tooni.
Muide, piletid sisaldavad veel Predjamski lossi ( kindluse) külastust. Väike kuum tee, muudab meie tuju jälle superheaks ning peagi jalutame mööda lossi. Tõesti – leidub ikka hulle kes viitsivad ehitada maja koopasse. Kuid tore, et ta seda tegi!
Täna on meil mida vaadata. Lisaks- kõike esitatakse ka üsna ehedalt – piinakambrisse kuristiku kohale riputatud mees või vana-aja veesüsteem on ikka omamoodi vaatamisväärsus.
Veedame siin üsna korralikult aega ning lahkudes jääb vaid üle suunata suksuninad kodu poole. Nii külma ja vihmase ilmaga pole vahemere äärde asja kuigi Portorozi saunakeskus meelitab üha enam. Saame kiirteel jälle Burja tuule hädist venda tunda, veerevad meie autokesed väga kiiresti kodu poole ning Volarjesse lähemale jõudes avaneb meile lõpuks vaatepilt, mida oleme kaua oodanud. Meie mäed on pilvekoormast vabanenud ning lösutavad kuninglikult üle kogu silmapiiri. Paraku näeme, et isegi Krn on lumine……
Kobarites sööme õhtust ning külmus, mis vahepeal hinge oli pugenud taandus kiiresti tuliste pizzade ees. Pimeduse saabudes jõuame koju ning oleme väsinud kuid täitsa õnnelikud !
