Oleme õnnelikult koju jõudnud ning naudime parimat puhkust, mis meile antud on!
Lätist kihutasime läbi, Leedu üllatas troopilise kuumusega ning Poola näitas meile, milline võim on loodusel. Jah, saime näha tormist laastatuid metsi ja tunda korralikku vihma. Ma ei hakka lisaks veel mainima, et Poola teed on justkui üleskistud kõnnumaa ning öömajja jõudsime tänu teedele ja tormist laastatud Poola linnadele neli tundi hiljem kui esialgselt plaanitud oli.
Gorski öömaja Poolas võib soovitada, vähemalt meie peretuba. Kairitil, Randol ja Elisel toaga väga ei vedanud, kuid magatud saime me kõik ning hommikul pugisime vatsadki korralikult täis.
Tsehhis nägime veidi ka päikest, Slovakkia näitas oma „korralikku“ teenendust söögikohas, Austria võlus oma kiirteedega. Itaalia olemasolust andis märku telefonile saabuv sõnum sest pimedus oli märkamatult rullunud meie ümber.
Ahvikiirusel tubadesse kolitud ja terassil kohustuslik päevaaruanne antud – saame lukku panna teekonna Eestist Volarjesse.Vihmane mägitee koos teele hüppavate hirvedega – nõnda ületasime Itaalia – Sloveenia piiri.
Volarje külasild pakkus palju nalja ning naeru saatel veeresime maja ette.
Matkaseltskonna kirjeldamiseks jääb mul sõnadest puudu. Üheks põhiliseks jooneks võiks nimetada –„meeletu energia“, mis pulbitseb ja keeb igal hetkel. Rääkimata mõnusast huumorist, mis tihtipeale ületab igasugused piirid ning iga kilomeeter sõiduteed Sloveeniasse möödus imekiiresti ning tänu sellele pole meil ühtegi „rasket“ momenti olnud. Selle seltskonnaga läheks luurele küll!
Nii nagu ikka, suudame ka igava sõidu teha endile meeldivaks ning äärmiselt kirjuks, et emotsioonidest puudu ei tuleks. Kuid kõige kirjeldamiseks jääb ajast puudu ning keskendume parem kõigele sellele, mis meid Sloveenias tabab.
Seega – pange turvavööd kinni ning asume seiklema…….. ja esimene seiklus tuleb Ragnari sulest.
