Kellel teisel on õigus panna paika reeglid , mugandada kõike uut olemasolevaga ning tõmmata paralleele ja leida seoseid kogetuga? On see viis kaitsta meid kõige uue eest, et säilitada meie maailmapilti? Ehk peaksime (te) mõtlema vähem või siiski rohkem?
Olete kinni selles, mis meil hetkel on ega näe, mis teil olla võiks. Või on unistada mugavam, kuni pole kohustust seda tegudesse panna?
Ehk saab teoks see, millesse me täna südamest usume ning uskumine võimaldab sellel teoks saada? Oleme valmis lahti laskma turvalisusest ning ei lase oma iseloomul, väärtustel kaduda mõnulevasse rahulolemisse ning meie eesõigus, lausa kohustus on olla teel uudishimulik ning nina toppida igale poole, mis muidu me üldse kodust kaugele reisile läheme?
Seekord on nina nokkimisest loobunud tore seltskond ning mitmeks päevaks panevad leivad ühte kappi Marge, Janek, Oliver, Kairit, Rando, Elis, Taavi, Katrin, Ragnar, Melany ja Carmen.
Ärasõidu eel tean, et tulemas on emotsionaalne,lahe reis ja kindlasti laseme reisil elada oma elu meie blogiridadel, et hiljemgi kodus mugavalt varbaid keerutades mälestustes hõljuda.
Katrin
14.07.2011
