Meie ööd mööduvad raskelt. Umbne tuba magada ei lase, rõduust lahti teha ei kannata sest pimeduse varjus toimetab prügiauto ja saeveski häält tegev ventilaator huugab võidu kiriku kellaga. Lisaks vaevleme päikesepõletuse käes, külmavärinad vaibuvad kahe paksu teki all, kuid iga liigutus teeb põrguvalu. Hommikune päike meid ei rõõmusta sest esimest korda soovime siiralt pilvist ilma, mis paraku meie unistuseks jääb.
Pärast „kahvatut ja isutut“ hommikusööki kappame oma suksu juurde, et põrutada kaktuste parki. Varustatud hunniku kaartidega, abiks Navimutt ja infopunkti tädiseletused – sattusime täitsa „ valesse“ linna –Tossa de Mari. Peale mõningaid seiklusi kitsastel ühesuunalistel tänavatel, jõuame mere äärde , kauni vaatamisväärsuse Vila Vella juurde. Vila Vella nimega suur kaunis loss( kindlus) on tõeliselt imeilus, et ma ei üritagi sõnadesse seda imeilu panna . Seda peab ise nägema!
Loomulikult on Tossa de Maris populaarne viia turiste merele, näidata kaljusi d,koopaid ning valgustada veealust elu. Istu aga „paati“ ning naudi…..Võtsime meiegi piletid ühele sellisele reisile ning aega parajaks tehes uurisime veidi Tossa de Mari vanalinna ehk tegelikult vajasime kiiresti mütse.
Ragnari otsaesine, punane kui hõõguv süsi näeb tõesti hirmuäratav välja. Igasugused peavarjud on väga popp riietusese, nii on võimalik näha imetoredaid turiste tossude välkudes jalutamas, kellel imeuhked roosidega kaetud kübrad peanuppu kaunistavad. Üldiselt on Hispaanias kahte tüüpi turiste – ühed, kes paljastavad oma ihu nii paljaks kui võimalik, ning teised katavad oma keha niivõrd palju kui võimalik. Seekord kuulume meie teiste hulka ning püüame oma niigi tumeroosaks kõrvetatud ihu päästa.
Reis merel möödub viperusteta. Istume kui kukupaid toolidel, aegajalt piilume põrandal oleva klaaspõhja suunas, et kalakesi vaadelda. Rahvas elavneb kui põrutame koopasse. Paar minutit ja täiskäiguga tagurpidi koopast välja. Sellist trikki saame kolm korda. Suurimas ja pimedamas koopas valgustatakse meile ka koopa sisemust veidi rohkem ning visatakse veidi saia üle parda – et ikka turistidele kalu näidata. Kalu on siin palju . Koopa sisemus täitub vingugaasiga ja mul tekib paratamatult tunne, et vägisi tahetakse meid uimastada ja suuremate kalade söögiks üle parda visata aga minu kujutlus ei kanna vilja…täiskäiguga tagurpidi koopast välja sillerdava päikese kätte tagasi ning saabubki peatus. Meie paat on „liinibuss“ kahe kauni ranna vahel. Meie, oma loksuva aluse pealt ei lahku, seega põrutame tagasi alguspunkti.
Vahepeal kütusehaisust lolliks läinud laevakapten usaldab rooliratta ühe reisija kätte ( kuskil 15 aastane poiss) ning uus kapten juhib üsna osavalt meie „paadi“ kodusadamasse. Isegi liivavalli põrutamine tuli tal väga hästi välja.
Lõpuks“ kaktuste parki“ sõites, eksleme paar korda kuid avastame tänu sellele toredaid loodusparke, kuhu homme/ülehomme põigata. Väike peatus maantee keskel rohealal ja maasikate söömine turgutab meeli ja me ei loobu oma kaktuste otsingutest.
Kaktuste park on selline park, mida julgeks kõikidele soovitada.
Mina küll erilist vahet kaktuste vahel ei suuda teha – jah, mõni ümmargune, mõni piklik, mõni roosade õitega, mõni kollaste õitega aga siin pargis on üle 600 kaktusesordi ning üle 7000 kohalikust faunast esindatud liiki…..seega tegelikult on mida vaadata! Teede rägastikus leiad end ühtäkki paabulindudega tõtt vahtimas, toredad lehtlad võimaldavad varjulist nurka istumiseks, on võimalik vaadelda tiikides suplevaid kalakesi……jalutada palmipuude metsas või bambustihnikus sahistada.
Muide mõnikaktus paistab nii pehme ja sametine, et meie Della läks rõõmsalt silitama….siiani oleme kaetud ogadega, mille kätte saamiseks on vaja luupi…
Koju jõudes jooksis Ragnar üle tänava asuvasse juurika poodi, võidukas naeratus näol ,on ta varustatud kotitäie hernestega.
Mina kirjutan blogi, Ragnar ja Della söövad herneid, aeg ajalt oigavad päikesepõletuse käes ning imestame koos, et meie saeveski häält tegev ventilaator on parandatud ning lõpuks ometi undab ta justkui suur külmutuskapp – hurra!
Paraku on tänavatele ilmunud sõiduautod/bussid, mis kisavad midagi valjuhääldist ning tänavatele hakkavad jalgpallifännid kogunema – ja seda kindlasti mitte vaikselt!
