Magasime täna sisse. Telefon tegi plin-plõn ja saabunud SMS meid üles ajas. Sööklas oli kuradi palju rahvast. Punaste silmadega inglise tonnised diskobeibed ahmisid peekonit kahe suupoolega ja saksa noored sonkisid lusikatega krõbinate kausis. Minu söögiisu lahtus kah. Võetud kahvel oli mingi valge möginaga koos, läksin vetsu käsi pesema ja oligi söögiga kõik.
Sõitsime Lidlisse puuvilju ostma. Maasika kilo on 2,3 EURi , banaan 0,69EURi ja arbuus 0,85 raha. Tagasi hotelli, puuviljad kotti ja randa ! Liiv on sõmer, teraline ja märg. Tuul mõnusalt pehme ja soe. Vesi siiski nõnna jahe veel, et leotada ju võib aga ujuda on natuke kõhe. Kahest tunnist piisas ja nagu nüüd selgub siis oli ka seda liiast. Kati on tomat ja mina punane pesukaru. Aitähh päikseprillid!
Kõht oli tühi , uurisme siin ja seal menüüd aga oleme nii hellaks tehtud toitutega , et naljalt ei taha enam riskida. Leidsime meie peatänavalt ühe väikse kebabi koha. Säravvalgete hammaste välkudes saabus meid teenindama väike ja kõhetu noormees ( paras murjam selline). See pita oli parim toit mida ma olen siia hispaanias saanud , tõesti oli hea. Lubasin tüübile homme tagasi tulla. Läks aga nii, et tagasi läksime veel õhtust sööma ja kõhetu murjam oli selle kohakese omanik. Bangladeshi tüüp oli lahe kutt, jutt meil klappis ja nii tahtis ta meile kangesti veel teise ringi õlut välja teha. Läheme sinna vist veel sööma.
Täna õnnestus ka lõpuks külastada meie hotelli kõrval asuvat juurikapoodi. Siiani on olnud juurikamüüjal kõike muud teha kui oma poes toimetada . Uksed oli nüüd lahti ja meil õnnestus saada kilo värkseid herneid. Hernes on ikka hea sotsialiseerumise vahend ja nii saime paari kohaliku käest ka natuke lokaalselt infot elu-olu kohta.
Eurovisioonist ei jaga nad midagi. Ja neil on täitsa poogen, meil kah! Aga homme on ju Barcal võimalik tulla meistriks ja selleks valmistutakse. See on kõige tähtsam siin. Hotelli portjee ( naine) hoiatas meid , et homme on kõvasti paugutamist ja möllu. Saame näha siis.
