Äratused Sloveenia moodi on omapärased. Täna siis ärkasime jälle teetööde põrgumasina tõttu. Juba naljakaks kisub – ühel hommikul kõlavad lahvka alpišlaagrid, küll koera niuksumine aga täna siis pargitakse suur asfaldimasin magamistoa akende alla ning korraldatakse meile kell kaheksa täielik ülevaatus nende võimest hommikul vara olla toimekad.
Unised näod vajuvad kööki. Teeme kohvi ning valmistume selleks, et kella kümnest põrutame pealinna. Õnneks on nii vara ärgatud, et jõuame kõik pisut ka toimetada. Osad teevad tööd, keegi kuskil koristab ja pesumasin müdisab all nurgas. Päike paistab ning on piisavalt soe, et aimata kui kuumaks täna jälle ilm kisub.
Juba valmis minekule, tuiskab kohale Zlatko. Üsna pahura olemisega ning vestleb elavalt õues Ragnariga. Üksikud katked mida me kuuleme annavad mõista, et midagi on pahasti. Aga mis? Kas on ta teada saanud meie teise korruse „avatud uste päevast“ vihmase ilmaga? Muide – tänaseks on madratsid juba kuivad. Või on midagi veel?
Ja ongi midagi veel – Zlatko ei mõista meie tagasihoidlikust. Miks ometi laseme teetöölistel nii vara alustada? Kui oma masinavärgiga tulevad – pead läbi akna karjuma ning mõista andma, et lasku aga vutt, vutt jalga ning tulgu tagasi mõne tunni pärast. No hallo! Annab ikka tulla sellise asja peale!
Teiseks on Zlatko pahane, et prügiauto tema prügikasti ei tühjendanud . Nojah….me ei sorteerinud ju prügi korralikult! Pole midagi – kena päiksepaistelise ja väga sooja ilmaga muutume me Terjega prügikollideks. Teetööliste ja kohalike uudishimulike pilkude saatel sorime haisvas prügis. Üsna lõbus on ning arvatavasti jääme pealtvaatajatele kauaks meelde.
Pesumasin leidis, et jube lahe on täna korraldada järjekordne streik. Nõnda veel enne bussile asumist saan väänata meie pesu nii, et käed siiani valusad. Meie elu Sloveenias on kui korralik Itaalia pereelu – ei tea kas põhjus on Itaalia lähedus või meie pidevad läbisõidud sinna?
Esimeseks peatuseks Ljubljanas on kaubanduskeskus. Õigesti oleks öelda, et tegu on linnaosaga kus laiuvad erinevad kaarhallid, megasuured majad. Territooriumil on oma buss sõitmas sest jalgsi liikudes ei jõua kuhugi.
Pargime oma bussi Atlantise veekeskuse juurde ning teeme esimese väikese põike kõrvalolevatesse hoonetesse. Teel põikame läbi ka kilomeetri pikkuse puuvilja/juurvilja leti ning ohhetame, ahhetame valiku üle.
Lepime kokku, et ründame neid kaubakeskusi kolm tundi. Nagu hiline rändlindude parv lendame igaüks oma suunda. Nõnda siseneme Ragnari ja Annikaga mõnusalt jahedasse keskusesse. Oi kuidas võtab kirjuks – üks poeke teise kõrval. Igal nurgal sooduspakkumised, vaateakendel uue hooaja pakkumised. Kappame ühest poest teise – mõistus ei tööta, iga järgnev pakkumine tundub olevat veelgi parem, veelgi ilusam! Tahaks näppida ja vaadata, tahaks lihtsalt veidi aega kohaneda ja süveneda. Tahaks mõnusalt rahulikult uurida kogu valikut. Loomulikult pole meil selleks aega – kõigest kolm tundi! Olen segaduses. Seda kõike on ikka liiga palju!
Siiski tassib Ragnar mind ühte spordipoodi ning teeb mul veidikenegi elu lihtsamaks. Lükkab mu ühest poest sisse ning käsib siit leida kõik vajaliku. Alustangi vaikselt ning peagi olen liigagi hea klient sellele kauplusele. Vahepeal sööme kerge eine ning meie kolm tundi on otsakorral! Saime vaid ühes keskuses käidud!
Nii kuuma ilmaga peame lihtsalt külastama veeparki. Annika suundus uuesti poetuurile sest
olime oma spordikoti koos ujumisriiete ja rätikutega koju jätnud. Meie Ragnariga olime sunnitud muretsema uued ujukad ning õnneks saime endile rentida veepargist rätikud.Piletit lunastades antakse pihku mingi elektrooniline käepael ning suundumegi ujumiskeskusesse. Garderoobe jagub kahele korrusele – valik on sinu! Meie kolama majas ringi ei hakka ning olemegi esimese graderoobi ukse taga – vastu võtab meid mega suur ala kus laiuvad kabiinid. Siin vahetavad kõik – lapsed, mehed, naised oma riideid täielikult privaatselt. Ujukad selga ning järgmine samm on leida üles kapid kuhu riided hoiule panna. Veidi mõtlemist ja proovimist suudame mõista mis süsteemil need elektroonsed käepaelad töötavad.
Sisenedes veekeskusesse võtab koheselt vastu lainetebassein. Rajad jalutamiseks liiguvad üle erinevate basseinide, igal nurgal muliseb ja soliseb. Vesi on soe ning laseme end mõnusalt voolul kanda. Satume kuhugi koopasse. On hämar ning tuled vahelduvad andes koopale mõnusa koopasisemuse koopia. Popp koht musitajatele. Kui juba kolmas kord koopasse siseneme taban end mõttelt, et nii mõnigi paarike on kokku liimitud või on tegemist kujud
ega – nad ei ole millimeetritki liigutanud.
Aeg ajalt sajab ka koopas vihma ja tekitab Dellas elevust. Kõik basseinid, nii õues kui sees on omavahel ühendatud. Sisebasseinides on mõnusad lavatsid kus vesi mullitab ja keeb. Kuskil nurgas saavad lapsed ujumis/sukeldumis koolitust . Meie poisid hullavad torudes, Erika ja Anti samuti ning Terje ja Ragnar naudivad õues melu. Muusika mürtsub, päevajuht korraldab mänge, rahvas möllab. Baarist saad juua,süüa . Raha ei taha keegi aga tasuta lõunaid pole olemas. Kogu arveldamine käib selle elektroonilise käepaelaga – seega veekeskusest lahkudes paljastab käepael sinu kulutused . Pean mainima, et hinnad pole väga hullud ning meie seltskond jääb veekeskusega rahule. Väike aga tubli!
Plaan vanalinna minna lükkub edasi. Vahepeal juhtus meie reisiseltskonnas üks pisike äpardus riietega – seega uus tiir ühes kaubanduskeskuses. Seekord suudame ühe tunniga kõik vajalikud muretseda ning sõidame vanalinna.
Juba hämarduvas vanalinnas võtab meid vastu Ljubljana Pimedate Ööde Festival. Siinset melu ja olu on raske kirjeldada. Esmalt võtab meid vastu tänav kus möllavad lapsed – kaks klouni teevad teatrit, kuskil jagatakse õhupalle. Siin mööda tänavat liikudes saad joonistada, meisterdada, voolida, lõigata – ühesõnaga tegevust jätkub! Laseme rahvavoolul end kanda edasi .
Meie seltkond vaimustub grillitud maisist ning laisalt jalutades kuulen vaid nende isukat matsutamist.
Oleme sattunud päris möllu sisse – igal nurgal keegi laulab, igal nurgal mängitakse pilli. Kohvikud palistavad jõekallast ning kõikjal põlevad küünlad, lambid. Jõekallas ja majad on valgustatud, jõekesel sõidavad paadid ning rahvas tungleb viisakalt. Inimesed tunnevad end vabalt, tantsitakse keset tänavat ning näod on kõigil naerul.
Plaanime süüa ning vaadelda kogu melu veidikene kõrvalt. Kena italiano teeb meile laua ning muretseb ka toolid. Meie kõrval on jäätisemüüa kes teeb trikke ning esineb suurepäraselt – loopides jäätisepalli osavalt. Plaksutame ning naudime vaatepilti kuidas ta armastab enda tööd/tegevust.
Ühel ootamatul hetkel toob ta meie lastele väikesed jäätised. Annikal aga hakkas grillmais sees oma elu elama. Näost juba valge – otsutas ta möllavat maisi külmutada jäätise näol. Küllap maisil hakkaski külm – enesetunne paranes. Ka Della sai endale megasuure Pinoccio . Suur suur jäätis, millest said kõik lapsed osa ning ka Ragnaril peaks nüüd jäätiseisu otsas olema.
Liigume edasi ning tahame näha Ljubljana kõige ilusamat silda. Kolmekordne sild on tõesti ilus! Ragnar haarab( eks ta ikka eelnevalt küsis luba) sillal kahest sihvakast ning piltilusast tüdrukust kinni .Teen temast ja tema kahest kaunist kaaslasest pilti.
Vahepeal on aga Annika kõhus olev mais üles- sulanud ning tema olemine muutub silmnähtavalt halvaks. Ka Dellal on megasuurest jäätisest hakanud külm. Liigutame jalgu kiiresti ja püüame liikuda tagasi.
Bussis kamadame Annika esiistmele ning surume talle kätte kilekoti koos range korraldusega, et tungival vajadusel märku andes saaks autojuht koheselt reageerida. Pimeduses vajuvad enamuses meist unemati maale seiklema ning maad valitseb vaikus. Koju jõudes on Julia Alpid mattunud uduloori alla. Nõnda meie sõit lõppes. Korraks veel saime kõik kokku terassil, võtsime päeva kokku ja kadusime vaikselt tudule.
