21.august.2010 – tagasi Soca jõe orus Slatko Kolmani apartemendis. Kell on 20.15 ja väljas on lämbe palavus, üle 30C kindlasti. Oleme jõudnud õnnelikult kohale ja sätime end sisse meie elamisse. Minu ja Kati jaoks on see nagu koju jõudmine. Eks näis mis me sõbrad asjast arvavad aga küllap see järgmiste päevade jooksul selgeks saab.
Startisime reedel kell 8.30 kodust ( Tallinnast kell10.00) ja oleme Volarjes järgmise päeva õhtuks ehk siis 32 tunniga oleme tulnud 2248 km ja seda siis “väikese mikrobussiga”.
Vaheldumisi Antiga oleme olnud piloodid 3-4 tunniste vahedega. Annika, Terje, Kati, Della,Erika, Joonas ja Mattias onolnud pilootidele vajalikud silmad ja kõrvad kogu reisil vaheldumisi kõrvalistmel jälgimas liiklusmärke ja olusid. Kõik pidasid vastu raske katsumise väga hästi.
Seekordsel sõidul üllatas öine Poola mille läbisime rekordkiirusel, uskumatu aga kõik Poola opakad roolikeerjad olid vist trellide taha pandud. Sotsiaalabi toetus ja “imbetsillide” nimetus läheb seekord Lätile. LV ehk Lisa Varbaga “seadusesilmad” on maskeerunud Läti Robin Hoodideks ja pügavad Igaunlasi mõnuga. Midagi pole teha, neil on paremad vibud kui meil, õigemini meil neid ei olnudki.
Meie matkaseltskonna naispere asus vorpima võileibu, mida läheme kohe pugima viinamarja kobaratest raske terassi alla. Istun rõdu terassil ja kuulan kuidas Tito aegne “põkats” niidab heina. Mis kuulan, ma tunnen ju lausa selle hõngu.
Köögist kostab lustakat kaagutamist, meil on seal lausa neli naist toimetamas. Anti pildistab ja kirub oma fotoka mälukaardi mahtu , vahib mulle otsa ja uurib, et kas kurat jälle kirjutan?
Mis teha, kirjutan märkmeid ja blogi sest plaan on ju teha raamat meie seiklustest ja matkadest Sloveenias.
Lapsed möllavad aias, põkats toimetab ja ühel hetkel saame vastuse küsimusele : kas kängurud tantsivad valssi?
