Peale pulmi kulges elu aga oma rada endiselt – töö, õppimine kodus ja koolis, siis kaks korda nädalas spordisaalis. Vally nüüd muidugi enam ei käinud ja Elisabethi oli ka harvem näha sest majapidamisene oli nüüd tarvis üksinda hoolitseda ja aega jäi seega vähemaks. Meie poisid tegime ilusatel ilmadel väljasõite kas rohelisse või Coney Islandi.
See oli üks lõbustuskoht kuhu New Yorklased välja sõitsid. Seal esinesid mustkuntsnikud ja nägi igasuguseid maailmaimesid ja peale selle olid lähedal kohe ilus liivane Mererand kus sajadtuhanded end päevitasid, suplesid ja õhuvanne võtsid. Sissepääs lõbustus territooriumile oli vaba, kuid nägemine imeasjadest ja osavõtt oli igal üritusel tasuline.
Võisid näha hävinenud Bombei linna, mille oli tuldpurskav Vesuvi mägi oma tuha ja lava alla mantnud, vagun mis liiklus rööbastel vastavate mahaminemiste abil liikus platvormilt kuhu olid peale istunud maa alla kus nägid pimeduses sõites säravat bombeid, millest mööda sõitsid ja ringe tehes jälle maapeale tagasi tulid, sellest pisut eemal oli mägiraudtee mis viis sind vagunites, mis olid pealt lahtised, kuid sees istujad rihmadega kinnitatud, et suurest kõrgusest alla kihutavast ja järsku kurve tehes vagunist välja ei kukuks.
Vagunites võis paarikaupa istuda ja tavaliselt rongi väljasaatja korraldusel pidi õrnem pool, kas oli see oma tuttav või võõras, sissepoole istuma. Sõidupikkusel tuli neid enam ette kui vagun pöörase kiirusega ülevalt alla kihutas, tehes kurvil suure kallaku , siis oli naissõitjail seda hirmu ja põnevusest kilkamist ja abiotsimist, et mitte vagunist välja ei kukuks klammerduti kramplikult meespartneri ümbert kinni, mis muidugi poistele nalja tegi aga eks see oli vagunisaatjale teada ja nii ta seda korraldas oma sõitjate lõbustuseks.
Edasi minnes maksid järgmiseks atraktsiooniks, kõigepealt sisseminnes, nägid enda nägu ja tervet olemist, mis peegeldus sulle vastu peeglist, kuid neid peegleid oli tohutu palju mis palistasid tunnel mis mööda sa pidid astuma kumbagi seinu ja need moonutasid sinu olemist kogu aeg. Küll olid sul lühikesed jalad ja pikk keha ja vastupidi. Siis olid tohutu pikk või väga paks.
Niisama moondus ka sinu pea, nii, et igal sammul said naerda pisarateni enda imelikust moondumisest kuid kõige hullem oli vee lees, sest tunnel hargnes mitmeks ja need omakorda hargnesid nii, et kuhu sa ka vaatasid edasi minnes nägid igal pool ees enda kuju ja olid lõpuks nii eksinud nende käikudes et võttis tohutu hulk aega kui leidsid väljapääsu aga ega sa üksinda seal polnud.
Uued ja uued külastajad sulle järele ja nii oli üks virr-varr. Need käigud ja pöörded kõik sigrjoonelised ja pöörded vinkles 90 kraadi peale tehtud, eemalt tunnelisse astudes näed, et kõik peegeldub sulle vastu kuid edasi lähed leiad siiski ühe pöörde mis viib teise tunneli edasi, tunnelid on valgustatud ja nähtavs rahuldav, et teed saad leida. Kui sealt virr varrist oled välja pääsenud, satud ühte ruumi kus keerleb suur toru, mille mõlemad otsad on lahti. Sellest pead läbi kõndima, kuid see toru on vähemalt 7-8 meetrit pikk ja kogu aeg keerab ringi.
Nii kui sisse astud viib jalad alt ja rullid seal ise ringi. Muidu aga edasi teise ruumi ei pääse kui läbi tõrre. Jälle nalja kui palju, algul naersid teisi kes enne sind tõrre läbistamisega maadlevad kuid hiljem koged ise sedasama. Tõrre pöörlemine on nii kiirelt seatud, et peab päris osav mees olema kes läbib selle ilma kukkumiseta. Jälgisin enne hulk aega teiste minekut ja siis oli selge kuidas mi nna. Tuli astuda vastavalt selle kiriuse järele mis tõrs pöörles vastu tema seine ülespoole, olid liiga aeglane kukkusid või kui liiga kiire astumisega, sama lugu.
Kui korra olid jalust maas siis oli üsna tegemist et üles Saada. Mõned ei saanudki muidu kui roomasid ja veerlesid tünni põhjal. Kui välja roomamiseni, seal oli veel teisigi lõbustusi ja siis kui viimaks olid välja jõudnud, leidsid ennast teisel korrusel olema kus aga muidu alla ei pääsenud kui üht rennimööda mis sind alla maapeale tõi. Kui aga inimesi oli ülesse platvormile palju kogunenud ja viivitasid allatulemisega ja need olid just naissoost lõbusajad siis juhtus ime mis pani nad kiirelt alla sõitma.
Platvormi põrandal olid augud milel kaudu lasti tugevat tuult ülesse, mis viis naiste seelikud ülepeakaela, seda kilkamist ja kleidisabade hoidmist mis siis oli ja peal selle veel naer mis kõiki seda saatis allolijate poolt kes kõike seda jälgisid ja kes olid enne meid selle läbi teinud. Nüüd läks sõit rennimääda üksteise järele kiirelt kuni platvormipõrand oli tühi.
Mõne ajapärast kogunes sinna jälle uusi, eelmistel allatulijad jäid kannatlikult nende allasõitu ootama – lõbu ja naeru oli kui palju. Seal edasi minnes paistis suur pikk bassein kuju ülevalt alla sõitsid lameda põhjaga paadid lõbustajatega nii et vesi käis kahele poole paati ja jättis vee vahutama.
Teisepool küljes oli uus atraktsioon kus seisid puuhobused kõrvuti ja nende seljas võisid ratsa võidusõitu läbi teha. See oli ehtiatud vatavate mehanismidega, et kui sõit lahti läls, hakkasid hobused hüpates minema, mis seatud mehhaaniliselt et võisid ise kiirust juhtida kuid oskuslikulr esimest korda sõites olid kindlasti viimaste seas. Siis suurel pöörlevaid õhusõidukid ja õhulaevad niisama elektripeal töötavad autosõidukid mis olid ka isejuhtiava vastaval sõidupõrandal ja veel palju muud üritusi ja lõbustusi. Siis võimalus näha loodusimesid – naisterahvas nelja jalaga, kaks lisajalga olid tal kubemekohalt ülevalt reieliigendi pealt välja kasvanud, suuruselt olid…….. (ja nii lõpevad kirjaread päevikus)
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim