Ühel pühapäeval onupoeg Mike tuli minu poole, tema meiega kaasa ei tulnud kui uude korterisse kolisime. Eelistas üksi elamist. Ta oli meist 7-8 aastat vanem ja soovis rahulikumat elu. Rääkis et oli kohanud üht Pärnukandi meest kes mängib hobuseid.
Nii kui Eestis Hipodroomil ja oli temalt saanud eripileti salamängupõrgu kuhu iga surelik ei pääse ilma selle pileti ette näitamata. Too mängupõrgu asus New Yorgi osariigis kus on keelatud säärased majad ja hasartmängud kuid kaugel väljaspool linnapiire need siiski salaja tegutsesid.
Eks need siiski salaja tegutsesid. Eks me siis ühel päeval läksime sinna, onupoeg oli ükskord varemalt oma tuttavaga juba käinud. Sõitsime bussiga linnast välja kuni jõudsime kohani kus tuli väljuda. Bussipeatuse lähedal asus rahvamaja kus võisid reisijad ööbida ja lõunastada.
Sisenedes sinna oli suur söögisaal, laudadega ja vasakpool seinas asuva puhvetiga kus mööda sõitjad, reisijad võtsid puhveti ääres pukkistmetel karastusjooke või tol ajal õige lahjat õlu janu kustutamiseks juua. Selle juurde oli letil taldrikutel serveeritud soolades seajalad ja leib, mis tasuta.
Muidugi kui inimene säärast soolast sakusmenti rüüpele peale sööb, ajab see seda enam jooma ja nii kõrtsmku või puhvetipidaja äri aina õitses. Mida rohkem seajalgu sõid seda enam tuli õlut juua.
Tagaseinas oli uks mis viis teise ruumi kuid kumbagi pool ust olid laual, mille juures istusid kaks tugevat mees kes nägid välja oma kehaehituselt kui atleedid ja vestlesid omavahel. Panin tähele et inimesed kel olid laudade juures söönud või baariletis janu kustutanud tõusid ja ei väljunud mitte eesukse kaudu välja vaid läksid tagaukse kaudu, sealjuures nad näitasid poolsalamisi peos oleva pääsmet, mis lubas neil uksest siseneda. Võhikul kes seda ei teadnud väljuda tagaukse kaudu mis aga tegelikult viis järgnevasse tohutu suurde ruumi kus oli palju inimesi.
See ruum oli otsani kibedat suitsu täis. Seintele oli pandud ülesse andmed missuguseid hobuseid kuskil traavis hipodroomil jooksevad ja kui palju nad maksavad võitu tulles.
Neid kohti kus nad jooksid oli mitmeid: Kanadas, Miamis, Floridas, Belmondis, kuid seinal rippus suur must tahvel ja sellel olid ka hobuse nimed, kes jooksid kusagil kuid siis maksis võidukorral raha mängupõrgu selle järele kuid siin rahapeal oli neid hobuseid mängitud.
Kolmandas ruumis kuhu meie ei pääsenud asus telegraafi raadioside, mis peeti hipodroomide vahel ja kassa, mis oli seinas oleva aknaava ja luugiga seotud. Sinna maksid vastava suuruse summa, näidates missugust hobust ja missugustele kohtadele sa teda mängid, kas esimeseks, teiseks või kolmandaks ehk hoopis kõigile kolmele kohale, see tähendas siis kui ta tuli esimeseks siis maksti sulle kõigi kolme koha järele. See oli grass to board.
Vaatasin tahvlilt hobuse nimesid, mis läksid 10 minuti pärast jooksma. Tahvlil esimese järjekorra numbri all oli hobune, kelle nime oli Lady Herbast, mulle see nimi meeldis ja ma mängisin teda esimeseks tulema I kohaga. Vahepeal kuni hobused jooksid vaatasime ruumi ühes osas asuvat ruletilauda ja mängimist.
Raha asemel on litrid, mitmesuguse väärtusega. Neid tuleb osta ja mängides laual asuvatesse nummerdatud aukudesse panna. Mängimist teostab ja juhib mängupõrgu poolt ametisse pandud mees. Vaatasin kui kergelt inimene võib oma higi ja vaevaga teenitud säästud mõne minutiga kaotada . Võid vahel ka võita kuid kaotus on kindlam kui võit. Aeg oli juba nii kaugele liikunud et tagant sideruumist väljus mees kes asus tahvli ette trepile ja tõmbas Lady Herbastile kriidiga rõnga ümber ja allpool seisvatele ühele numbri kaks ja teisele number kolm peal, see tähendas et see hobune millele mina mängisin tuli esimeseks ja maksis dollari vastu 20 dollarit oma sissemakstud juurde arvestatud.
Seekord mängisin viie dollariga, nii sain 105 dollarit tagasi. Seekord oli mul õnne. Nüüd jälgisin mind vanad mängijad missugust hobust ma järgmisel jooksul mängin,sest sel oli long-shorts, suure rahadega hobune mis võitjaks tuli, kohapeal oli teda peaaegu üldse mängitud õige vähe ja teistele mängitud summad läksid Lady Herbastile ja väljamaks suur 1:20
Järgmisel jooksul mängisin veel ühte hobust, nüüd jälgiti mind, mis nimeline see on et võib-olla on mul andmeid selle kohta missugune hobne võib võitjaks tulla. On kordi kus jockey sõitjad mängivad kokku ja toovad võitjaks keda ei usuta selleks tulema, kusjuures teenivad nad nende käest tohutu suuremas kelledele oli lubatud hobune esimeseks tuua ja kes olid mänginud suuremate summadega ja võitnud.
Järgmine hobne kellele ma viiesega proovisin jäi peaaegu viimaseks ja need kes minu järel mängisid, kõik kaotasid. Ühe võiduhobuse ma võtsin veel välja jooksus Kanadas ja nimi oli tal Eesti, seepärast mängisin omas mõttes ainult ja ta tuli võitjaks. 20dollarit ühele.
Paar korda käisin hiljemalt veel seal ja siis loobusin sest nägin, et seal võid ka püksid jalast kaotada ja nii loll ma küll veel ei ole kes nii hasarti läheb.
Üks pühapäev kord käisime veel Belmont pargi trahteris, mis asub New Jersey osariigis ja kus on sõidud lubatud. Seekord valisin ka mõttes võitja välja, oli tore hobune. Must Black Maria, ta tuli veerand ringiga teiste eest võitjaks, siin ma raha peale ei mänginud. Ainult huvi pärast käisin vaatamas sest see oli esimene kord kus nägin ma silmaga ratsavõiduajamist ja nende peale mängimist.
Inimesed kes mängivad on värvilised, ootavad võitu kaotavad enamuses ja rikuvad ära oma tervist ja elu. Jätsin sellega hüvasti, nägin et see on meeletu ajaraiskamine ja tühine meelelahutus.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim