Itaaliane kellel Hans käis eelmisel sügisel viinamarja veini abiks tegemas oli Hansu ühes oma sõbraga seda maitsma kutsunud. Eks me siis läksime üks pühapäev.
Kostitati mehemoodi ja ka veini pakuti ohtralt. Kuid olime Hansuga karsklased ja seepärast pruukisime seda tagasihoidlikult. Kiitsime veini väärtust, head maitset ja selle tegijameistrit. Peremees oli muidugi meelitatud kiidulaulust ja palus ka edaspidi ennast ja tema perekonda külastada. Ta oli kaks mehele minejat prisket tütart, kes olid väga jutukad ja lõbusad kuid ega see jutt nii hästi ei lähe kui isa ja ema ka juures istuvad.
Kui need vahepeal teise ruumi läksid, tegime ettepaneku välja jalutama või kinno minna. Sellepeale neiud vastasid, et neil on see tavaks kui noored mehed neid juba kinno viivad, et siis juba midagi tõsisemat olema ja selleks peab vanemate nõusolek kaasnema ja nad seletasid veel meile, et nende kombekohaselt kui noormees tütarlapsele peaks midagi kinkima, et siis on enamvähem kindel et noorel mehel on tõsisemad mõtted. Muidugi siis abiellumiseks.
Vestlesime veel mõni aeg ja siis viisakalt tänades lahke vastuvõtu eest, kadusime kiirelt, et mitte lasta ja anda võimalus endile päitseid pähe panna sest ameerika seadus kaitses naisi, neid oli seal vähe ja nad olid seepärast ohtlikud meessoole. Ei tohtinud otse pilguga neid tabada, pidid nii salaja seda tegema et õrnem sugu ei solvuks ja sind kohtunikule vastutusele ei võtaks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim