Töö juurdes läks mul tee ülesmäge. Meister Mae Green kutsus mind ühel päeval enda juurde kabinetti, pärides kuidas mul meeldib selles firmas töötada ja kas kavatsen siia tööle edasi jääda.
Vastasin, et küllalt meeldib siin töötada. Nüüd pakkus ta mulle uut tööd, kus tuli mul iseseisvalt töötada. See oli paadisoola (vannisool?) osakond ühes ainsas isikus. Sool tuli mul vastavate ekstraktidega segada ja masina trumlites segamini ajada kuni nad on läbiimbunud ekstraktidest siis vastavatesse purkidesse laadida. Neid oli mitmes suurused ja hiljem valmis lattu saata kus nad said etiketitud. Võtsin pakkumise vastu ja nii asusin kohe asja juurde, esialgu juhendas mind meister lühikest aega ja siis läks töö iseseisvalt.
Kui koju läksin oli päris piinlik teiste inimeste seas liikuda sest need ekstraktid jätsid oma lõhna ka minu külge, olgugi, et pesin enne kojuminekut ennast mehemoodi. Kuid ikkagi lõhn jäi juurde, need ei olnud halvad kuid meessoost nagu imelik oli omal tugev lõhnaõli lõhn juures. Töödeldud sai kolme sorti – Rose, Pine ja Nirvana ehk roosilõhnaline, männilõhnaline ja viimane oli kuldkollase värvusega mis oma lõhnalt pidi meenutama midagi uimastava ja salapärast hõngu.
Nii olin ma läbiimbunud kõigi nende õlilõhnadega. Töö jooksis hästi ja teenistus oli ka meeltmööda.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim