Korteri perenaine teadis, et vend oli mul tulemas ja et meil see väikene tuba, mis oli oleks kahele väikseks jäänud, nii ta loovutas meile vennaga oma suurema toa ja võttis väiksema endale. Toad olid kõik läbikäidavad ja nii see ümberpaigutus suuremat tüli ei teinud.
Lasin vennal pisut puhata ja tutvustasin talle linna ja liiklemist maa-all kui ka õhus ja maa peal sest maaalused rongid mis liikusid idapool linnaosas ja tahtsid ümberistuda ja sõita läänepoolsesse pidid 42 uulitsal Grand Central jaamast kõndima tunneli kaudu Madison Square. Seal said rongile mis sõitis läänepoolsel linnaosal. Sõit käis sama tasu eest, sõida kasvõi päev läbi kui aga perroonilt välja ei tule.
Algul läks ka vennas restorani nõusid pesema kuni keelega ja eluga enamvähem kohanes siis sai ta koha jahu “Ecrenis flour co” kus jahvatati kõrge kvalteediga jahusorte ja milliseid kohe kohapeal ära prooviti seal olevates küpsetusahjudes.
Proovisaiad jagati endi töötajate vahel, nii siis vennas tuli iga päev sooja saiaga koju. Ta ütles, et võib tööle minna puht uneriietega sest seal on säärane puhtus, et tolmu mis tavaliselt jahvatamisel tekib pole märgati.
Nii meil siis elu veeres. Päeval tööl ja õhtuti kaks korda nädalas spordiseltsis sportimas. Onupoeg harrastas maadlust. Juba Eestis tegi ta maadlusega tegemist ja siis leidis ta omale ka paraja vastase.
Üks Tartust pärit noormees, kaalult temast raskem kuid ega see paha polnud rohkem musklipingutust ja kõik. Seesama Tartu poiss ühel kohtumisel räägin mulle, et võiksime koos hakata harjutama trapetsil ja hammastega ennast üleval hoides tegema midagi mis saaks ka publikule pakkuda.
Ta laskis teha endale ja ka minu hammaste järele suhupandavad hoidjad mis olid kinnitatud pöörleva metall säädeldise külge, mis oli ühendatud teisel pool otsas oleva hoidjaga. Esialgu kui hakkasin harjutama kaela sooned ja lõualuu aina ragisesid ega kohe pikka aega suutnud aga võinudki omale keharaskust hammastega üleval õhus rippu hoida, kui aegamööda ja pikapeale harjusime kaelamusklid kui lõualuud olid vastupidavamad ja ei väsinud nii kiirelt.
Ja siis ühel päeval kus pidasmine oma spordiseltsi aastapäeva, astusime ka meie publiku ette oma numbriga. Peale selle esinemise veel võimlemisel ja püramiidides. Siis veel poksimine, millisest Hans ja Eddy omas kaalus osa võtsid. Otto oli võimlemises ja piramiidides tegev. Vennas jäi seekord pealtvaatajate sekka.
Suvel tegime tihti spordiseltsi algatusel väljasõite Dire Avenue metsa mis oli New Yorgi lähedal niisama tegid teised seltsid, millistest üritustest ka meie osavõtsime.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim