Voldi ütles õhtul, et läheb ehk kinno. Pühapäeva hommikul aegsasti oli ta juba minu juures. Märkasin, et on näost isemoodi morn.
Küsisin mis juhtunud on, seal ta siis seletas, et läinud tasapisi äriaknaid silmitsedes kuni jõudnud ühe kino juurde. Seisatanud seal ja silmitsenud reklaami, et kas nüüd minna sisse või mitte. Siis oli astunud ta juurde noor tugev härrasmees, küsinud kas on igav, võib-olla on soov pisut lõbustada ennast.
Andud talle vist kaardi kus aadress peal. Nii ta siis oli sõitnud alllinna 5 avenüü peale, otsinud üles selle maja välja, ise mõelnud kas minna või mitte ja juba kõnetanud sama mees jälle siin teda. Nähtavasti järgnes talle, et kindlaks teha kas leiab koha üles. Ni nad siis läinud üles, lift viinud üles, korrust ta ei mäleta, kuid ruumi kuhu nad sisenesid oli hämar ja pooltühi vähese mööbliga kuid muusikahelid tulid kõrvu kusagilt kaugemalt, nii läbisid nad selle ruumi ja sisenesid teise mis valgustatud värvirikaste varjunditega.
Saali oli puhvet-baar, eemal ruumis laudade ümber seltskond lõbustamas juhtuhoos, täis laaditud roogade ja napsudega laual. Tema käest oli küsitud “What´s is yor choice – mis on tema maitse.
Ta ei olnud sellest hästi arusaanud, siis tulnud sinna mitu nägusat tütarlast, brünette ja blonde ning šatääne. Ta valinud endale ka lauanaabriks ühe neist siis oli juhatatud ühte kabiini kus laud ja diivan, toolid juba ootasid külalisi.
Laual ilusate ja lõhnavate lillede kõrval lebas menüüleht kuid need olid kirjutatud kõik võõramaa nimedega ja ta ei mõistnud ettekandjale ühtegi neist välja valida. Ta ulatas menüülehe tütarlapsele, et see telligu ise mis soovib.
Kelner oli toonud tellitud road ja sinna juurde ka pudeli mingisuguse napsuga. Klaasid olid kõlisenud ja esimene naps võetud, suupisted peale ja siis enam edasi palju ei mäletanud.
Hommikul leidis, et istub väljas pargipingil ja pea uimane. Vaatas, kell oli käel alles, rahakott taskus kuid tühi. Õnneks leidus lahtist peenraha olema, et sain tagasi üleslinna sõita ja nüüd olen siin sinu juures. Ole hea kui võid , aita mind jälle.
Noomisin teda isalikult, et oled suures linnas, sa ei tohi kedagi usaldada ja säärastesse kohtadesse minna, läks õnneks, et oled veel elus. Halvemal juhul saad niis tugeva doosi, et enam üles ei ärkagi.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim