Järgmisel hommikul asusin tööle, esimene töökoht oli Newark. See oli New Yorkist osariigist väljas – New Jersys. Kohale viidi kerge sõidumasinaga sest plekktripid olid kerged ja ei võtnud kuigi palju ruumi. Maja oli viimistlemisel – uus ehitus. Viienda korruselt tuli peale alustada.
Otsisin vastavadi lauajuppe ja tegin endale tööpingi esialgu ega see töö nii libedalt kiirelt ei läinud kui arvasin aga eks töö teeb meistriks. Nii päev päevalt käsi läks lahtisemaks ja kiirust tuli juurde. Esimestel päevadel oli tegu, et norm täis teha, pidin pikad päevad tegema. Tavaliselt oli päeva pikkus 8 tundi, 5 päeva nädalas, 40 tundi nädala töö pikkuseks.
Kui olin juba enamvähem väljaõppinud igat tüüpi aknasid ja uksi trippima, vahetasin kohta ja nüüd sain juba 12 dollarit päevas, nädalas 60 dollarit. See oli meie eesti kroonides juba suur raha 225 krooni.
Lasksin endale 125 uulital Soome rätsepmeistri Koskineni juures tellimise peale sinise cheviot riidest ülikonna teha. Riie oli tugev kui nahk. Hiljem kandis seda veel minu poeg koolipõlves. Maksma läks nädala palk 60 dollarit. Siidisärgid maksid 5-7 dollarit. Shavro nahast kingad umbes sama palju 6-8 dollarit. Odavamaid oli ka kuid materjal oli kas kroom või mitte nii pehme.
Ajajooksul olen endast igati korda seadnud ja raha oli ka juba pangas. Selle olin vist unustanud kirjutamast, et kui Hansuga New Yorki jõudsime, laenasin Ottolt raha ja saatsin Soome konsulile raha ühes tänuavaldusega kohe tagasi, mis peale ta teatas, et on selle kätte saanud ja tunnustas meid kui ausaid poise kes olid oma sõna ja lubadust pidanud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim