Kõigepealt sai Hans kohale pandud, mulle öeldi, et olen oma inimene kellega rohkem aega. Hans sai väga hea koha West Pointi, Sõjaväekooli sööklasse messboyks kes toitusid aitab ette kanda ja nõusid ära koristada.
Söök oli olnud väga hea, igsuguseid puuvilju ja maiuspalu. Kui ta sealt hiljem ära tuli paistis silma, et pois soli kosunud ja heal toidul olnud.
Mõni päev hiljem sain endale ka töökoha, uuelt avatud väiksesse söökla, nõudepesijaks. Seal aga ma kaua ei olnud sest nägin kord kui peremees teenindades klienti, see söökla oli kohapeal ja peremees täitis ka kelneri ametit, tõi ta pooleli söömata jäänud toidu tagasi. Jälgisin mida ta sellega teeb, muidugi toodi hiljem see mulle, pisut juurde lisatud, mis väheseks oli ärasöömisel. Ütlesin, et ma pole siga, kes teiste söögijäätmeid peab sööma, mis laualt tagasi toodud.
Panin oma asjad kokku ja lahkusin päevapealt. Palved tulid siis küll välja, et see oli kogemata, segamini läinud ja meil pole kohe teist inimest minu asemel võtta. Kuid ma ei lasknud säärastel häbemata inimestel ennast pehmeks rääkida. Jäin oma otsuse juurde.
Järgmisel päeval otsin endale uue koha. Ameerikas on tööpakkumise kontorid, mis on vahetalitajad tööpakkuja ja tööotsija vahel, vastavalt palgasuuruse järele, maksta tuleb kas vähem või rohkem. Näituseks nõudepesija kohtade eest 3-5 dollarit. Olenes koha tähtsused ja ka headusest.
Nüüd sain koha restorani nõusid pesema, mis käis masinajõul ja ühtlasi kohvikeetjaks. Selles sööklas kus ära tulin oli ka pesemine masina abil, kuid palju väiksem. Palk oli seal 18 dollarit nädalas. Nüüd sain 24 dollarit, see oli juba suur edu.
Rehkendasin kohe Eesti rahasse ümber – tol ajal kursi järele oli 1 dollar – 3.75, mis siis 3.75×24= 90 krooni. See oli hea palk, mis eestis said kuu jooksul siin sain aga ühe nädala eest.
Nädalas maksin pererahvale 10 dollarit, nii jäi endale 14 dollarit muuks otstarbeks sest pidin üht kui teist endale muretsema. Jalanõud, uued riided, pesu ja kõik nipetnäpe, mida küll kohe ei saanud kuid iga nädalaga püüdsin midagi, nii kuidas ostujõud lubas ja kuidas olin suutnud kokku hoida.
Kui olen juba kohaliku keele ja eluga pisut kohanenud, hakkasin endale uut töökohta otsima ja sain “Pastry Shopi” kondiitriärisse. Omanikul oli kohvirestroan ja pagar ning kondiitritööstus ühes jäätise valmistamisega. Siin olin kondiitri käealune või abiline. Kokkasid kes töötasid kondiitrialal oli 6 kuid jäätise ja kohviku personal peale selle. Algul puhastasin küpsetusplaate, koksisin mune katki, kus tuli eraldada valge kollasest. Need nõud puhtaks pesta, mis taina ehk segamise masina alt tulid ja tühjaks said. Palk oli nüüd 26 dollarit nädalas ja töö enamvähem mis mehele sobis ega see nõudepesemine just mulle ei meeldinud – oli nii hädaabinõu.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim